Autoõpetaja: teele hüpanud metslooma elu päästmiseks tuleb vahel kraavi sõita
„Kuidas teha autoroolis vahet, kas veeloigust paistev muhk on konn või kivi?“ küsib oma õpilastelt üsna sageli Tallinna Tehnikakõrgkooli autoeriala õppetooli juhataja Sven Andresen. Tavaliselt hakkavat õpilased sellise küsimuse peale naerma. „Aga vastus on tegelikult lihtne. Kui muhk on konn, siis tõmbab ta auto lähenedes pea veel alla. Ja sellisel juhul lombist läbi sõita ei maksa. Las konn elab.“
Lisaks konnadele satuvad sõiduteele sageli ka muud loomad — kitsed, põdrad, kährikud, jänesed, rebased ja isegi koprad. Sven Andresen on seda meelt, et hoolivalt käitudes ning õigeid otsuseid tehes on autojuhil võimalik paljude teele jooksnud metsloomade elu päästa.
„Esimene soovitus on see, et pimedas ja halbade teeolude korral on kaval hoida autoga tee keskele. Vastutulijad on tulede tõttu hästi näha ning jõuame aegsasti õigesse sõiduritta rivistuda,“ ei hoia kogenud autoõpetaja oma teadmisi vaka all.
„Niiviisi sõites on meil võimalik nii vasakult kui paremalt teele hüppava looma suhtes võrdselt aega reageerida.“
Kui juht silmab looma siis, kui viimane juba teel jalutab, tuleb kindlaks teha, kui kaugel ta on. Kaugusest sõltub otsus edasiseks tegutsemiseks — kas pidurdada või põigata mööda.
Sageli arvatakse, et möödapõikamine võrdub teelt väljasõiduga. Kuid kui seda teha arukalt, on kõik hästi. „Loomast tuleb mööda sõita tagantpoolt,“ õpetab Andresen. „Loomal on liikudes alati peas mingi kindel plaan. Väga harva keerab ta otsa ringi ja jätab oma plaani realiseerimata. Seega lõpeb eest läbi põikamine pea alati kokkupõrkega, sest loom liigub ju edasi.“
Ka teelt väljasõitu ei maksa Sven Andreseni sõnul peljata: „Väljasõit ei ole halvim variant. Uued teelõigud on laugete kraavidega ning teelt välja sõites, eriti kui olete juba looma märgates kiiruse maha võtnud, jääb auto tavaliselt ratastele. Loomulikult tuleb otsus teelt välja sõita ikkagi vastu võtta kohapealseid olusid arvestades. Lõuna-Eesti kurvilistel teedel ma seda harrastada ei soovita.“
Palju julgemalt võiks autojuhid aga looma elu päästmiseks teelt välja keerata lumerikkal talvel. Lumetakistus on siis nii suur, et juba mõne meetri järel peab see auto kinni.
Samas, kui loom hüppab teele väga ootamatult — ja seda juhtub sageli –, teie sõidukiirus on 90 km/h ning te liigute edasi 25 m/s, on kokkupõrge paratamatu. „Sellisel juhul jääb teil üle vaid tahavaatepeeglist vaadata, kelle te alla ajasite.“
Suure loomaga kokkupõrked on aga alati eluohtlikud — nii autos istujatele, loomale kui teistele liiklejatele. Mõnikord saavad loomad sõidukilt löögi, kuid ei hukku koheselt, vaid jäävad nädalateks või koguni kuudeks piinarikkalt surma ootama.
Väga oluline on pimedas sõites hea nähtavuse tagamiseks esitulede õige kasutamine. Eestlane on vanades tavades visalt kinni ning lülitab lähituled kaugtuledele ümber alles siis, kui vastutulev auto on möödunud. Täpselt nii nagu nõukogudeaegne liikluseeskiri ütles. „Tegelikult tuleb kaugtuled sisse lülitada umbes ühe autopikkuse võtta enne vastutuleva autoga kohakuti jõudmist.
Nii toimides on silmade kohanemisvõime kahe auto tulede valgusest ühe auto tulede valgusse liikudes tunduvalt parem. Selline ümberlülitamine vastutuleva auto juhti ei pimesta, sest kaugtuled näitavad temast kaugele mööda,“ palub Andresen kõigil vanad tavad unustada.
„Ka asulavälisel eraldusribaga teel tuleb sõita täistuledega, välja arvatud siis, kui sõidate sisekurvis.“ Tänapäevaste autode tuled on ehitatud n-ö kallutatud kiirtevihuga ning eraldusribaga teel nad vastusõitvaid juhte ei pimesta.
Üks oluline moment, mis loomade elu aitab säästa, on kontrollitud ja mõõdukas pidurdamine. „Eriti oluline on õigesti pidurdada kruusateel, kus lahtised kivid käituvad kuullaagritena. Kivilt maha libisev ratas saab külgsuunas tõuke ning auto võib järsku suunda muuta. Seega tuleb kruusateel sõites olla eriliselt ettevaatlik.“
Maanteeameti planeeringute osakonna peaspetsialist Villu Lükk on Maaleht.ee-le kinnitanud, et rohkem õnnetusi loomadega juhtub kesk- ja hilissuvel. Ohtlikud ajad on tema sõnul päikese tõus ja õhtune hämarik, mil loomade aktiivsus on kõige suurem.
Sügisesel ajal kattuvad need kellaajad ka hommikuste ja õhtuste tipptundidega, see kasvatab ohutegurit veelgi enam.
Kui teel lamav loomakorjus ohustab liiklust, siis tuleks sellest teatada maanteeinfokeskuse telefonil 1510.
Maanteel hukkunud suurulukit nähes saab sellest teada anda keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313. Sealt omakorda võetakse ühendust kohalike jahiseltsidega, kes surnud või vigastatud metslooma teelt ära toimetavad.
***
Kommentaar
Fotograaf Andres Ots: “Karm teema, aga vajab kajastamist. Midagi pole parata, piltnikul tuleb mõnikord teha ka ebameeldivaid katikulakse, et tõde päevavalgele tuua.”
Artiklit illustreerivatel fotodel olevad loomad on saanud sõidukilt löögi Tallinn-Luhamaa maanteel Võru-Luhamaa vahelisel lõigul ja hukkunud.
