Belglane kasvatab Eestis kelgukoeri
"Fantastiline, vahva sõit, hirmu üldsegi ei olnud," on oma elu esimese koertega kelgusõidu järel õhinas Võru lähedalt pärit huviline, kel muidu kelgusõidud jäänud kaugesse lapsepõlve.
Koerad rakendatakse lahti, sõitja saab veel lõõtsutavatele kelguvedajatele ämbrist juuagi pakkuda.
Kelgukoertele meeldib nende töö. Seda võis välja lugeda kas või ülejäänud koerte nägudelt, kes veidi kadeda pilguga saatsid "kolleege", kes just sõidust tulid.
Äri sõltub lumest
Võõrapärase tekstiga tagasihoidlik viit ("Karulas Wolf-
trail") Võru-Valga maantee ääres Taheva vallas kutsub üksikule metsateele.
Mida kaugemale teed mööda sõita, seda enam tundub, nagu läheneks maailma lõppu.
Ümberringi üksnes lumine mets, ei ainsatki majapidamist. Kuni ühtäkki jõuad paari-kolme väikese hoonega majapidamiseni, kus tulijat tervitab pererahva kõrval paarikümnepealise koerakarja tervituskoor, mis peagi maha rahuneb.
"Mu soov oligi leida vaikne kõrvaline koht, kus kelgukoeri pidada ja nendega talvel sõite korraldada," räägib Belgiast pärit 34aastane Steven Lietaer, kes nüüdseks on Eestis elanud juba kolm ja pool aastat.
Aasta tagasi sai Steven Internetis ühes koerafoorumis tuttavaks endast aasta noorema Estheriga Hollandist. Ei läinud kaua aega, kui Esther Quatfass võttis Amsterdamist ka oma kaks jahikoera kaasa ja nüüd ei ole Steven Kalikülas metsade keskel asuvas Vahi talus oma koertega enam üksi.
"Liitusin Steveniga tema Eesti seikluses," naerab psühholoogiharidusega Esther, kel on praegu Hollandis oma maja müük käsil.
Nende koduks saanud Vahi talust elavad lähimad naabrid 2,5 kilomeetri kaugusel. Sellest peaks küllalt olema, et koerad ja nendega tehtavad matkad kedagi ei häiri.
Steveni kordatehtud elumajas pakutakse koerarakendiga sõitma tulnutele kuumi jooke, räägitakse koertest ning näidatakse filme. Uhkusega näitab peremees ka oma püsti pandud sauna, kus ta soovijatele sellegi mõnusid pakub.
"Meil on praegu 21 kelgukoera, neist 18 alaska malamuuti, 2 samojeedi ja üks malamuudi ja samojeedi segavereline ning lisaks kaks jahikoera, kelle Esther kaasa tõi," loetleb Steven.
Steven ja Esther ei tea veel, kuidas nende äri siin minema hakkab. Esimene talv ikkagi.
Talu ja Võru-Valga maantee vahele jääb hulk radasid. Üks retk kestab umbes pool tundi ja on kuus-seitse kilomeetrit pikk.
Järgmisel talvel kavatsevad nad pakkuda ka ööpäevast tuuri koos jahimajas ööbimisega ja edaspidi ehk isegi mitmepäevaseid retki Karula rahvuspargi metsades. Algus on lootustandev. Aga palju oleneb ka lumest.
"Kui ikka talve pole, on asi kurb. Lapimaal on igal aastal 4-5 kuud lund ja äri kindlam," arutleb Steven.
Suvel kämpingupidajaks
Vahi talu uusasukad loodavad, et kuna Belgias, Hollandis ja mujalgi on popp sõita talvel Lapimaale kelgukoertega sõitma, siis miks ei võiks sedasama Eestiski teha. "Ja õppida tundma siinseid inimesi, kultuuri ja Baltikumi üleüldse. See oleks kasulik kõigile, mitte ainult meile," räägib Steven.
Nad on Estheriga arutanud, et lumeta ajal võiksid nad lasta koertel inimesi vedada ratastel kelkudel või kärul. Kuna kelgukoertel on tihe karv, ei saa neid rakendada soojal aastaajal. Nii oleks koertel tööd oktoobrist aprilli lõpuni.
Et teenistust oleks aga aasta ringi, plaanib paar tulevikus suveajal pakkuda kämpinguteenust. Selleks kavatsetakse osta ümbruskonnas mõni maatükk. Vahi talu oma 0,8 hektariga jääks nende endi ja kelgukoerte päralt.
Koertega tegelevad nad päevas umbes kolm tundi. Talvel rohkem, siis treenivad neid kelgu ees metsaradadel. Õpetust hakkavad kutsikad saama 8nädalaselt, esimest korda pannakse nad kelgu ette tavaliselt 7kuuselt, algul ainult lühikeseks ringiks. Koerad omandavad vajalikud oskused üldiselt kiiresti. Koolitus sõltub sellestki, kas tahad juhtkoera või lihtsalt kelgu vedajat.
"Kunagi ei tea, kellest saab juhtkoer, see selgub alles siis, kui paned koera esimest korda kelgu ette," märgib Steven, kel praegu on juhtkoeri kaks ja veokoeri 15.
Jõulupeatus Eestis muutis plaane
Eesti sattus rännuhimulise belglase elukohaks talle endalegi ootamatult. "Tegelikult tahtsin algul hoopis Soome Lapimaale minna," tunnistab ta.
Elektrikuks õppinud ja mõnda aega postiljonina töötanud Stevenit on alati köitnud matkamine, ta on käinud Nepalis ja Himaalajaski. Otsustavaks sai sattumine ühte Rootsi Lapimaal asuvasse siberi husky kelgukoerte farmi, kus ta töötas koerakasvatajana. Seal sündis mehe peas ka mõte oma polaarkoerte farmist.
"Lapimaal on see väga suur äri," teab ta.
2003. aastal Belgiasse naasnuna ostis ta kaks esimest koera - alaska malamuuti - ning hakkas neid jalgrattaga treenima. Plaan oli minna koertega jalgsi Soome ja seal oma äri püsti panna. Kuigi ta võinuks Soome minna läbi Saksamaa ja Rootsi, oli huvi näha ka Baltikumi, nii valiski ta 2004. aastal idapoolsema tee. Novembris hakkas tulema ja jõulude ajal jõudis Võrru. Koerad vedasid ratastega kelgul kaupa, sööki, telke. Lume tulles pani Steven kelgule suusad alla.
Aga Võrru jõudes olid koerad sedavõd läbi, et vajasid pikemat puhkust. Õnneliku juhuse tahtel kohtus ta Võrus kohaliku noore mehe Omariga, kel juba mõnda aega oli peas mõlkunud soov endale alaska malamuudi koer võtta. Jutt võttis vedu ja Steven leidis, et Lapimaa asemel võiks ta kusagil Lõuna-Eestiski oma unistuse täita.
Eesti keelt Steven ja Esther kuigi palju ei oska veel. Õieti peaaegu üldsegi mitte. Seepärast, et elavad metsade vahel isoleerituna. Poes ja ametiasutustes on aga osatud nendega inglise keeles rääkida.
Mõlemad on üllatunud, et Eesti ei vastanud nende ettekujutusele. Nad arvasid, et tulevad nagu Venemaale. Ent ei.
Kõige rohkem hoiab neid Eestis see, et siin on alles puutumata loodust, on metsa ja rahu. Belgia on Steveni sõnul aga nagu üks suur linn.
"Eesti on maa, kus ma asusin elama oma unistuste elu," usub ja loodab Steven.