BORIS LEHTLAAN VÄRSKES MAALEHES: Rohkem raamatuid Jaak Joalast ei ole vaja välja anda

Tavaliselt ma Eesti inimeste elulooraamatuid ei loe. Paavo Kanguri raamatu “Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob” lugesin läbi. Kui lühidalt kokku võtta, siis: kujundus on väga hea – paarsada lehekülge kauneid pilte ja mälestusi, kuid ... on ka mõned vead sees.

Sellest teemast, mis puudutab Joala esinemisi Tõnis Mägi ja Ivo Linnaga, võiks muidugi palju rääkida. Aga raamatut lugedes imestasin, et kust ometi pärineb mõte, et Jaak polnud enam noorusajastu (sellist sõna pole ma enne kuulnud) kõrgvormis, on päris jabur.

1996. aastal oli mees oma parimas vormis. Lindistusel laulis tausta nii Ivo Linnale kui Tõnis Mägile. Taustaks laulda on kõvasti raskem, kui laulda soolot. Nii nagu seda tegi Jaak, ei suuda ei Mägi ega Linna.

Samas andis Joala parimad lood oma kahele sõbrale, ja mitte sellepärast, et ei saanud ise hakkama, vaid ikka kontsertide terviklikkuse huvides.

Leian, et raamatuid Jaak Joalast poleks vaja rohkem välja anda. Selle asemel võiksid Heini Vaikmaa ja Tanel Roovik mõned Jaagu vanemad lood uuesti masterdada, nagu tehti Elvis Presley lugudega pärast mehe surma.

Pikemalt loe sellest, mida Boris Lehtlaan Jaak Joalaga ühisest lavateest meenutab, homsest Maalehest.