Bussifirmast lahkunud juhtivtöötajad plaanivad teeistanduses tööd anda 300 grusiinile

 (50)
Bussifirmast lahkunud juhtivtöötajad plaanivad teeistanduses tööd anda 300 grusiinile
"Alguses mõtlesid, et saad Eesti halva ilma käest pakku, aga vähemalt kevad pole siin eriliselt hellitanud - kas on lausvihm, et ei näe läbi vihma, või on 35 kraadi kuuma,“ räägib Gruusias teekasvatajaks hakanud Miina Saak.Foto: Madis Must

Paistab, et sel kevadel Lääne-Gruusiasse üle 40hektarist teeistandust rajama läinud unistajatel on tõsi taga. Umbrohuna vohav sõnajalg on mitukümmend aastat söötis olnud teepõldudelt ära kitkutud ning kohalikud töömehed laovad vanas tehases uusi seinu üles.

"Nelja-viie aasta plaan on selline, et meil on lisaks teetootmisele külalistemaja, kus inimesed saavad paari päevaga ülevaate, kuidas teed tehakse," räägib sel kevadel kontoritöö põllupidamise vastu vahetanud Miina Saak. "Külastajad saavad enda korjatud teega koju tagasi sõita, kuna rohelise tee tegemine võtab mõned tunnid ja must saab valmis päevaga."

Miina rõõmustab, et sai rusuma hakkavast Tallinna kontorielust eemale enne kui liiga hilja, kuigi vanadest kolleegidest tal lahti saada ei õnnestunud.

Nimelt tõmbas suhteliselt julget ideed mõlgutanud Lux Expressi endine juht Hannes Saarpuu endaga kaasa lisaks turundusspetsialist Miinale ka firma tehnoloogiadirektor Priit Lavitsi, turundusjuhi Kristiina Mehiku ja Leedu haru juhi Tomas Kaziliūnase. Viis sõpra lõid ettevõtte Renegade Tea Estate.

Valus kaotus bussifirmale? „Me kõik päris korraga ära ei tulnud ja usun, et kõigile on vähemalt sama head inimesed asemele leitud,“ laveerib Miina, kes eelistab kodumaal ikka sama ettevõtte bussidega sõita.

Tee juba kasvas - taimed oli tarvis ainult kinnikasvanud põldudelt üles leida. Foto: Miina Saak

Kui tuju pole, siis kohalik ei tööta

Seotud lood:

Odavlend viis Maalehe Gruusia suuruselt teise linna Kutaisisse möödunud laupäeval. Linnast lühikese autosõidu kaugusel pritsisid Miina ja Tomas parasjagu uue masinaga bioväetist. Teised tee-ettevõtjad väisasid kodumaad, ent kaheksa töölist olid otsustanud kollektiivselt tööle mitte ilmuda.

„Eile sadas vihma ja hommikul helistasid mehed, et muda sees pole mõtet töötada,“ püüab Miina üht paljudest kultuurilistest eripäradest mõista. „Selle kandi grusiinid pole stabiilse tööga harjunud. Kui tuju pole, siis ei tööta. Kasvatavad endale midagi ise, ülejäänu saavad naabritelt ja käivad vahel Türgis tööl. Teed koguvad samuti metsast või vanadest istandustest.“

Neil oligi valida ainult töötute vanameeste seast, kellest nii mõnigi tegi kolmekümne aasta eest samuti teetööd. Noort tööjõudu pole võimalik leida, sest need on suuremalt jaolt Türki või pealinna kolinud.

Rikkad ja lollid eestlased

Grusiinid kipuvad mõtlema, et sellised tegelased pole õiged juhid, kes ise põllul rabavad. Arvavad, et kõige suurem boss kannab ikka ülikonda ning istub kuskil kontoris.

Igatahes proovisid kohalikud esmalt, kui rumalad või nõudlikud nende ülemused on, ning lõid klips-klops kokku ühe logiseva tööriistakuuri, kust nüüd üks trimmer ära varastati.

"Mõtlesid, et oleme rikkad ja lollid," muigab Miina. Kui eurooplased küsisid, et kas ainult nii oskategi ehitada, siis kohalikud möönsid, et sai jah kehvasti tehtud ning hakkasid ehitus- ja põllutöösse mõnevõrra tõsisemalt suhtuma.

„Samas meil polegi tööaega väga range suhtumine. Tähtis on, et nad oma maalapi korras hoiaksid,“ ütleb Miina.
Kuurilogu Foto: Madis Must

Üllatusi jagub

"Kooli ajal jõin hommikuti kohvi, aga hiljem muutusin rohkem õlleinimeseks,“ räägib Tomas, kes on sarnaselt teiste kolleegidega varem suhteliselt teekauge olnud. “Vana hipsterina meeldivad mulle käsitööõlled, aga gruusia õlu ei maitse kuigi hästi. Nüüd olen hakanud rohkem teed ka jooma, kuna see mõjub paremini kui kohv.“

Mees räägib, et iga päev toob uusi üllatusi. Näiteks peab põllult peletama teesõpradest lehmi või mässama bürokraatiaga.

"Vahel arvad, et oled kõik õigesti teinud, aga siis kuuled, et on vaja mingit paberit, mis veel kaks kuud aega võtab ja millele tuleb näiteks Thbilisis alla kirjutada. Samas on kolleegide kogemuse järgi siin paberimajandust vähem kui näiteks Poolas või Valgevenes ning meisse suhtutakse soosivalt," räägib Tomas.

Miina ja Tomas räägivad, et elavad Gruusia suuruselt teises linnas provintsielu. Teater on pigem külateatri masti ja head õlut olla keeruline leida. Seega on huvitavam looduses. Foto: Miina Saak

Lehmadega on nii, et need elavad kõikjal, kus aeda ümber pole. Kui maatükkidele aed ümber sai, ilmus välja vihane lehmapidaja, kelle sõnul ei saavat lehmad nüüd huntide eest mugavalt ära joosta.

„Muidu saame kohalikega hästi läbi ja nad kiidavad, et ajame head asja, aga siis küsivad, et kuhu me selle müüme – Venemaale, Ukrainasse? Kui ütleme, et Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, siis on skepsist näha küll,“ ütleb leedukas.

Loe veel

Peaasi - kange

Esimesed teetaimed toodi Gruusiasse 19. sajandil Hiinast. Sajandivahetusel avaldati kvaliteetse teega muljet tsaarile ning peagi rahuldati 95 protsenti Nõukogude Liidu teevajadusest. Toona oli peamine toota võimalikult palju ning võimalikult kanget teed.

Gruuslased armastavad öelda, et nende ajalugu on hea ja tulevik samuti hea. Gruusia teerahva olevik on aga halb olnud sellest ajast, mil majandusharu üheksakümnendatel kokku kukkus. Praegu on kohalik teekasvatus vaikselt jälle jalgu alla saamas, kuid mahud on kunagisest palju väiksemad ning söötikasvanud põllud pakuvad kofeiini peamiselt lehmadele.

Vaata videost, milline on üks elujõuline teepõõsas ning kuula Miina muljeid eriti kange tee joomisest.

Tomas-Miina räägivad, et omal ajal tuntud gruusia tee võis küll kange olla, kuid ei olnud tegelikult kuigi kvaliteetne. Kohalikelt võib kuulda, kuidas teelehtedega veokikoormad mitu päeva tehase järjekorras seisid, kuni need vastu jõuti võtta. Selle ajaga jõuavad teelehed juba ära kuivada.

Kvaliteeti otsimas

Eesti teekasvatajate soov on hakata tootma nii kvaliteetset teed kui vähegi võimalik. Kuigi enamik umbrohu alt välja tulevaid vanade istanduste põõsaid on praegu pisikesed, olla kõik eeldused head.

Näiteks polevat Gruusias tarvis kasutada taimekaitsevahendeid, kuna talvel maha sadav lumi hävitab kõik kahjurid. Soojema talvega teekasvatusriikides on mahedalt kasvatamine keerulisem. Kolm aastat võetakse pinnasest ja teest proove ning siis saavad teerenegaadid usutavasti kätte Euroopa mahemärgise.

Teed tehakse ainult kõige värskematest lehtedest. Foto: Miina Saak

„Üllatusin, et teemaailmas käib asi samamoodi nagu veiniga. On sommeljeed, segude disainerid, blogijad ja ajakirjad,“ räägib Miina. Täpsemaid teadmisi tuleb peagi jagama üks Nepaali teetark, kes on piltide järgi kohalikele teetaimedele hea hinnangu andnud ning järeldanud, et see kant peaks tee kasvatamiseks ideaalne olema.

Ekspert võtab arvesse paiga temperatuuri, tuuli, mäenõlvade kõrgust, sademeid ja talve pikkust ning töötab välja sobivaima retsepti, kuidas siinsed taimed kõige paremaks teeks töödelda.

Kui põllupidamises tuntakse end veel üsna algajatena, siis turundusega on vastupidi – teerahva Facebooki lehele postitavad eksootilist põllumajandust harrastavad eestlased ja leedukas oma rõõmudest ja muredest pidevalt videosid.

Läheb tööks

Seni on kõike tehtud oma rahadega, kuigi praegu kogutakse hoogu ka ühisrahastuse abil, kus investeerijatele tagatakse aastateks isiklik teevaru (vaata lähemalt SIIT). Euroopa ning Eesti põllumajandust vedavaid toetuseid pole teekasvatajatel oodata, kuid vähemalt paberil võimaldab teekasvatus mõne aasta pärast otstega kokku tulla.

Teetootjad ei taha asja nii suureks ajada, et seda enam ise ära ei majanda. Praegu töötavad nad kahel 17 hektarisel maatükil ning võtavad juurde ka ühe 12 hektarise põllu. Maad saadi riigilt kahekümne viieks aastaks rendile võileivahinna eest – et oleks ainult keegi, kes teed valmistaks ja inimestele tööd annaks. Endal polegi esialgu tarvis teetaimi juurde istutada, kuna vanad põõsad või nende järeltulijad on küll pisikesed, ent kenasti reas.

Teemaja valvab naabruses elav sõbralik tüüp. Foto: Madis Must

Maikuus osteti riigilt ära üks lagunev hoone, milles teed toota. 300 ruutmeetri suuruses teevabrikus laotakse parajasti uut seina. Ühte otsa tuleb miljonivaatega tootmisruum ja teise otsa veel kallima vaatega kontor.

Tee teevad ära viis masinat – kaks erinevat kuivatit, sorteerija, fermenteerija ning rullija. Masinad on juba soetatud ning lähevad eeldatavasti käiku kuu-paari pärast. Pakki läheb hea kraam käsitsi.

„Võib-olla võtame mõne istanduse veel juurde, aga nüüd hakkame põõsaid suureks kasvatama ning tootlikkust ja tooteid arendama,“ räägib Miina. Alguses soovitakse selgeks saada traditsioonilise musta tee ja pärast ka rohelise tee valmistamine (mõlemat teed saab sama taime erineval töötlemisel).

Esimesel hooajal loodetakse koguda ning joojateni toimetada 500 kilogrammi teed, ent viie aasta pärast võiks pakki minna juba 25 tonni teed, mis annaks hooajal tööd ligi 300 grusiinile.

Teerahval tekkivat iga päev uusi ideid, mida võiks veel Gruusias ära teha. „Enne õpime teed tegema, siis prooviks midagi muud ka. Kutaisil on kõik potentsiaal olla hea hipsterilinn – vajatakse lihtsalt kaasaegse äritegemise oskust,“ räägib Miina. Foto: Miina Saak
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare