David Vseviov: Rahvus võiks olla pigem kultuuri kui poliitika mängumaa

Kultuuriajaloolane ning Venemaa ajaloo tundja David Vseviov hoiatab Eestit endale ohte juurde tekitamast, olgu selleks vene keele pitsitamine või poliitikute kandmine kaitsepolitsei aastaraamatusse.

26. aprillil algasid Tallinnas ja mujalgi Eestis rahutud päevad-õhtud, mida on nimetatud pronksiöö(de)ks. Kas tasub niisugust viie aasta tagust musta tähtpäeva üldse meenutada?

Esmalt küsime, kas iga sündmus üldse kannab välja, et seda tähtpäevaks pidada. Loomulikult ei saa me aga toimunut eitada. Kuid nagu paljud teisedki taolised sündmused, oli ka aprillis juhtunu mingi arengu tulemus. Niisugune asi ei teki tühjalt kohalt. Seega on hoopis olulisem vaadelda tagamaid, varjatud külgi, juuri. Kahjuks peame tõdema, et probleemid, mis selleni viisid, pole praeguseni lahendust leidnud. Inimesi, kes kannavad hinges samu tundeid, peas samu mõtteid, pole kindlasti vähe.

Mis mõtted nende inimeste peas siis on?

Sellele andis vastuse Marju Lauristini esitletud integratsiooniuuring. See näitas, et edukad lõimuvad, teised jäävad aga järjest kaugemale maha. Tuues võrdluse kortermajaga, siis viimases on nii oma eluaseme eest hoolitsejaid kui ka neid, keda ei huvita üldse, kas trepikojad on puhtad või kas katus peab vett. See muudab elu kortermajas paremal juhul ebamugavaks, halvemal isegi küsitavaks. Sama on riigiga. Eesti ajaloo kontekstis on riik aga erakordselt tähtis. Suhe riigiga on määratud ühe lihtsa küsimusega: kas ma suhtun Eesti Vabariiki kui oma riiki või ei suhtu.