Eesti metsadesse sigineb üha rohkem huntide ja koerte hübriide

Kui taimede puhul võib hübridiseerumine kaasa tuua suurema saagikuse ning taimeteadlased näevad hübridiseerumises potentsiaalselt häid külgi, siis loomade hübridiseerumisest ei ole zooloogid kuigi vaimustunud. Sellel on mitmeid põhjusi.

Hübriidid on isendid, kelle vanemad on pärit erinevatest liikidest. Hübriide on kahte tüüpi. Üheks näiteks on muulad – nad on viljatud ehk ei anna järglasi. Teist tüüpi on need, kes on paljunemisvõimelised, nende näiteks võib tuua kodu- ja metssea hübriidid, aga ka hundi ja koera järglased. Just neid viimaseid uurib Tartu ülikooli doktorant Liivi Plumer, kelle tehtav mikrosatelliitlookuste analüüs peaks selgitama, kui sageli esineb Eesti hundipopulatsioonis hübridiseerumist.

Tagajärgi, mida eri liikide geenifondide segunemine võib kaasa tuua, on mitmesuguseid, kuid mida see täpselt kaasa toob, on keeruline ette hinnata. Geenifondide segunemine võib viia ka looduslike liikide hääbumiseni, kirjutab ERR Teadusportaal.

Teada on, et huntide ja koerte hübridiseerumine on küllaltki asümeetriline ehk omavahel saavad järglase isane koer ja emane hunt, kes kasvatab järglased üles ning annab nõnda edasi ka hundi kombed. Seetõttu on hübriidid enamasti sama pelglikud kui hundid ega kipu inimestele õue peale toitu otsima, selgitab Plumer.