Eesti olulisemad loodusväärtused asuvad Natura aladel
Eelmises Maalehes kirjutas Peeter Ernits Riigikontrolli värskest auditist, millest järeldus, et Euroopa Liiduga ühinemisel moodustas keskkonnaministeerium Natura-alad sageli ülepeakaela.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja kt Andres Kruus kirjeldab Natura 2000 võrgustiku saamislugu ja hetkeseisu Eestis.
Natura alad, täpsemalt Natura 2000 võrgustiku alad, on Euroopas haruldaste elupaikade ja liikide kaitseks välja valitud alad. Natura 2000 võrgustiku eesmärk on säilitada või vajadusel taastada Euroopa Liidule olulised elupaigad ja liikide leiukohad nende loodusliku levila piires.
Ühtseid kaitsereegleid Natura alade jaoks kehtestatud ei ole, iga liikmesriik valib ise, milliste meetoditega aladel esinevaid loodusväärtusi kaitsta. Väga haruldased liigid, Eestis näiteks lendorav, vajavad ranget kaitset, seevastu meil suhteliselt tavaline saarmas väga range kaitsereziimi kehtestamist ei nõua. Võrreldes nn vanade Euroopa riikidega oleme õnnelikus seisus - meil on tõepoolest säilinud palju looduslikke kooslusi, esinduslikumad on esitatud Natura 2000 võrgustikku. Selles on suur osa Eesti pikal looduskaitsetraditsioonil, mis olulist osa meie loodusväärtustest on hoidnud juba aastakümneid.
Natura alad ei hõlma ainult varasemaid kaitsealasid
Eesti kohustuseks Euroopa Liiduga liitumisel oli valida välja oma Natura alad, juhindudes sarnaselt kõigi teiste liikmesriikidega loodusdirektiivis toodud alade valimise kriteeriumidest. Seejuures tuli arvestada, et Natura alad hõlmaksid elupaiga levilat riigis, et võrgustikku lülitatud alad sisaldaksid elupaigatüübi esinduslikke ning riiklikult olulisi esinemiskohti ja alal leiduvate loodusväärtuste mitmekesisust. Natura 2000 aladeks ei tule valida kõiki loodusdirektiivi liikide leiukohti ega elupaigatüüpide esinemisalasid. Oluline on välja valida iga liigi ja elupaigatüübi kaitseks niipalju alasid, et oleks tagatud nende säilimine ka järeltulevatele põlvedele. Euroopa Komisjoni juhistes Natura võrgustiku moodustamiseks on välja toodud põhimõte, et igast liikmesriigis esinevast väärtuslikust elupaigatüübist peab Natura 2000 võrgustiku abil olema kaitstud 20-60 % elupaigatüübi kogupindalast riigis.
Natura 2000 tähtsusega alade välja selgitamist (aastail 2000-2004) ei alustatud puhtalt lehelt, sest selleks ajaks olid toimunud mitmed elupaikade inventuurid ning olemas oli üle 300 kaitseala Eesti suurimate loodusväärtuste kaitseks. Eesti loodusväärtused on väärtused ka Euroopas, nii on ka loomulik, et suurem osa meie kaitsealadest hinnati sobivaks Natura võrgustikku. Kuid erinevalt paljudest teistest liikmesriikidest ei piirdunud Eesti ainult toonaseks olemas olnud kaitsealadega.
Valiku aluseks olid inventuurid
Natura alade valimisel olid üheks olulisemaks aluseks mitmed üle-eestilised inventuurid. Nii oli ainuüksi väärtuslike metsa-alade leidmiseks toimunud kolm suuremat inventuuri: Eesti metsakaitsealade võrgustiku inventuur, metsa-vääriselupaikade inventuur ning Eestimaa Looduse Fondi läbiviidud vanametsa inventuur. Kõigi nende inventuuride eesmärgiks oli väärtuslike metsa-alade välja selgitamine ja lõpuks nende kaitse tagamine. Lisaks eeltoodule inventeeriti aastatel 2000-2004 täiendavalt mitmesuguseid elupaiku üle Eesti enam kui 650 000 ha ulatuses. Ulatuslike inventuuridega leiti elupaikade ja liikide poolest esinduslikke alasid ka väljapool seniseid kaitsealasid. Nii liidetigi Natura 2000 võrgustikku 451 uut, seni kaitsmata olnud ala, kogupindalaga 898 420 ha, sellest 245 918 ha maismaal. Seega ei koostatud Natura 2000 ettepanekut varasematel kaitsealadel tehtud inventuuride põhjal, vaid väga mahuka ja erinevatest projektidest ning inventuuridest üleriigiliselt kogutud andmestiku põhjal. Kolmandik Eesti Natura 2000 aladest on täiesti uued alad.
Eesti esitas oma Natura alade ettepaneku Euroopa Komisjonile tähtajaliselt 2004. a kevadel. Pärast seda keskenduti valitud uute alade kaitse alla võtmisele. Aastatel 2004-2007 tehti ära suur töö: moodustati 64 uut kaitseala ja 343 hoiuala ning laiendati 115 olemasolnud kaitseala piire. Täna, kus töö alade kaitse alla võtmisega on lõppemas, tuleb keskenduda järgmisele sammule - kaitsekorralduskavade koostamisele. Vastavalt looduskaitseseadusele saab kaitsekorralduskava koostada alles siis, kui ala on võetud kaitse alla.
Alade kaitsekorra kehtestamisele eelneb alati põhjalik loodusväärtuste ekspertiis ning vastavalt kaitstavatele väärtustele kaitsekorra määratlemine. Uute kaitsealade moodustamisel kuulatakse avalikustamise käigus ära kõigi maaomanike seisukohad ja ettepanekud, muu-hulgas kaitserežiimi sobivuse kohta. Mingi tegevuse lubamisel või keelamisel arvestatakse Natura aladel alati sellega, kas planeeritav tegevus võib loodusväärtusi kahjustada. Kui kahjustamisohtu pole, siis on tegevus lubatud.
Toetused maaomanikele
Kaitsekorraldusliku meetmena väärivad nimetamist ka toetused maaomanikele, kelle valdustes asuvad kaitset vajavad loodusväärtused. Nii hakati aastal 2001 Keskkonnaministeeriumi poolt maksma loodushoiutoetust pool-looduslike koosluste hooldajatele. Toetusi, mida algselt maksti riigieelarvest, rahastavad täna juba Euroopa Liidu erinevad fondid. Tänavu rakendus esmakordselt ka Natura 2000 erametsatoetus, mille eesmärk on kompenseerida metsaomanikule looduskaitselistest piirangutest tulenevalt saamata jäänud tulu. Tegemist on erinevalt pool-looduslike koosluste omanikele makstavast toetusest nn passsiivse tegevuse toetusega - ei kompenseerita mitte hooldustööde kulu, vaid tegemata (raiumata) jätmist. Toetuste taotlemisel on ranged kontrollsüsteemid, nii et nende maksmine valedele aladele on välistatud.
Looduskaitse on Eestis toiminud pea sajandi, seda ilma ülitäpsete loodusväärtuste asukohtade kaartideta, kusjuures sisuline teadmine loodusväärtustest on alati olemas olnud. Looduskaitse korraldamiseks vajalik teave on läinud järjest täpsemaks ning põhjalikumaks. Kõigil looduskaitseametnikel on olemas parim teave nende tööpiirkonna kohta. Hoolimata sellest ei saabu kunagi olukord, kus kõik andmed loodusväärtuste kohta on kogutud ametniku kaustadesse või arvutisse ning projektide lubamise-keelamise üle saab otsustada ainult nende andmete põhjal, kohapeal olukorda kontrollimata. Enne otsuse langetamist tuleb igal juhul tutvuda olukorraga konkreetsel ajahetkel.
Keskkonnaministeeriumi eesmärk Natura protsessis on Euroopa Liidu raamistikus kaitsta meie loodusväärtusi, sealhulgas jätkuvalt ka neid, mida juba sadakond aastat oleme oluliseks pidanud. Info koondamisel pole Eestis piirdutud üksnes sellega, mida Euroopa Liit meilt nõuab. Eestis alustati elupaikade kaardistamisega juba 1990. aastatel ja Natura alad valiti välja kaardistatud elupaikade geoinfo-andmebaaside abil. Natura võrgustiku loomine jätkub kogu Euroopa Liidus. Mitmed nn vanad liikmesriigid on alles nüüd mõistnud elupaikade kaardistamise vajalikkust ja sellega algust teinud.
2005. a täiendati ka statistilise metsainventuuri (SMI) metoodikat, nii et see võimaldaks hinnata laialt levinud loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide kogupindala ja seisundit. Esialgu ei ole küll veel võimalik nende andmete põhjal usaldusväärseid järeldusi teha. Statistiliste meetodite kasutamisel on tulemuste hindamisel otsustava tähtsusega pikaajalised andmeread - mida kauem on andmeid kogutud, seda täpsem on saadud hinnang. Praegu, kui meetodit on rakendatud vaid kaks aastat, on andmekogumi statistiline viga oluliselt suurem kui elupaigatüüpide pindalade muutused, seetõttu ei saa nende andmete põhjal väita, et väärtuslike metselupaikade pindala väheneb.
Samuti ei ole SMI parim metoodika hindamaks seda, kui suur protsent väärtuslikest metsaelupaikadest on kaitseta. Olukorras, kus meil on olemas oluliselt täpsem info igal kaitsealal kaitstavate elupaikade pindalade kohta, ei ole mõistlik kasutada kaitstavate metsade pindala hindamiseks juhuslikku valimit.
Euroopa Komisjon etteheiteid ei tee
Euroopa Komisjon ei ole kunagi seadnud kahtluse alla Eesti riigi esitatud andmete piisavust. Küll on aga Euroopa Komisjon leidnud, et mõne elupaigatüübi ja liigi esindatus Natura aladel ei ole piisav ning nende kaitseks tuleb alasid juurde valida. Seda on Euroopa Komisjon saanud väita just seetõttu, et Keskkonnaministeerium on esitanud Euroopa Komisjoninile piisavalt täpsed andmed meie elupaikade leviku ja kogupindalade kohta. Seejuures tuleb mainida, et mitte ühegi elupaiga ega liigi puhul ei ole meilt nõutud nende 100%-list kaasamist Natura võrgustikku (ehkki mõne haruldasema liigi puhul oleme seda teinud).
Keskkonnaministeeriumi hinnangul pole enamiku väärtuslike Natura metsaelupaikade looduskaitseline seisund täna soodne. Looduskaitseline seisund on kompleksne hinnang, mis arvestab nii elupaiga tavalisust kui ka looduslikkust, seda summaarselt kogu riigis. Kokkuvõttes tähendab see seda, et peame kaitset korraldades eesmärgiks seadma metsade looduslikkuse säilitamise või kohati ka taastamise. Elupaikade seisundile antud hinnangud ei ole Eestis ei halvemad ega paremad kui teistes liikmesriikides. On ju loodusdirektiivi eesmärk ühelt poolt soodsas seisundis elupaikade seisundit säilitada, teisalt aga praegu veel mitte nii heas seisus elupaikade soodsa seisundi saavutamisele kaasa aidata.
Võrreldes lähiriikidega on Eestis Natura alasid märgatavalt rohkem. Kui Eestis on Natura 2000 loodusaladega kaetud 16,5% maismaast, siis näiteks Rootsis on see arv 13,7%, Soomes 12,7%, Lätis 11% ja Leedus 9,9% maismaast. Meil on hea end just nimetatud riikidega võrrelda, sest kuulume Euroopa Liidu mõistes nendega ühte looduskaitselisse regiooni - boreaalsesse regiooni - ja seetõttu saame väita, et Eesti Natura 2000 võrgustik annab selle piirkonna metsaelupaikade soodsa seisundi tagamisele ja taastamisele väga olulise panuse.
Andres Kruus, Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja kt
