Keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv rääkis samal päeval Riigikogus kinnituse saanud Pariisi kliimakonverentsi kokkuleppe sisust ja tähendusest Eestile.

Aastas 100 miljardit arengumaadele

Kliimakokkuleppe põhiolemus seisneb selles, et maailma 195 riiki jõudsid kokkuleppele üritada lähemate kpmnendite jooksul kasvuhoonegaaside emissioon peatada ja saavutada sajandi teises pooles n-ö tasakaal ehk siis selline tase, mis enam kestvalt ei suurene. Kusjuures arenenud riigid, sh Eesti, maksavad arengumaadele selle eesmärgi saavutamiseks igal aastal ühiselt 100 miljardit eurot. Olgu öeldud, et Euroopa – mille CO2 emissioon moodustab kogu maailma kasvuhoonegaaside heitmest iseenesest alla kümnendiku, võttis juba 2014. aastal vastu analoogsed, ent üksjagu ambitsioonikamad sihid.

Andres Talijärve sõnul on oluline, et me oskaksime paika panna eesmärgid, mille poole liikudes suudaksime omalt poolt kliima mõjutamist natukenegi leevendada.

„Et õigeid otsuseid teha, ka igapäevaelus, on tarvis lahti mõtestada, mille nimel me üldse tegutseme ja mida soovime saavutada,” rääkis talijärv. „Tuleb tunnistada, et siiani on see olnud üsna primitiivne.”

Üks Eesti ees seisvaid eesmärke on vähendada 2050. aastaks meie CO2 emissiooni võrreldes 1990. aastaga 80%. Arvestades asjaolu, et 1990ndate aastate alguses pandi suuremad õhku saastavad tehased meil kinni või läbisid need ulatusliku renoveerimise, on Eestil selle kriteeriumi täitmine suhteliselt lihtne. Küll aga kätkeb teine eesmärk – saavutada 2020. aastaks olukord, et 25% Eestimaal tarbitavast energiast on pärit taastuvatest allikatest – juba tõsisem katsumus ja eeldab sihikindlat tegutsemist. Muide – Eesti Energia soovib kolme aasta pärast toota elektrit juba 40% ulatuses alternatiivseid energiakandjaid rakendades, st mitte põlevkivist.

Tõsi – mõned riigid astuvad isegi pikemate sammudega ja on võtnud sihiks üldse fossiilsetest kütustest loobuda – alguses energeetikas, hiljem transpordis. Näiteks on seda deklareerinud Norra.

Eesti Energia loodab puidu põletamisele

Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter on siiski seda meelt, et Norra sugusel riigil on seda küllaltki silmakirjalik laialt kuulutada, sest alternatiivsed kütused võetakse kasutusele raha eest, mida Norra riik teenib nafta müügist. Sutteri sõnul oleks ka Eesti nende asjadega selliselt mängides võimeline põlevkivi arvelt mingil muul moel oma energiatarvet rahuldama.
„Eesti taastuvenergia osakaalu kasv tuleb ikkagi eelkõige biomassi arvelt, seejärel on tuuleenergeetika ja teised allikad juba vähem. Mis aga ei tähenda, et näiteks vee- ja päikeseenergeetikat ei tuleks arendada,” selgitas Sutter. „Samas jääb taastuvenergeetika vähemalt esialgu ikkagi veel sõltuvusse toetustest. Tehnoloogiliselt võib ju kõike teha, aga kas see on ka mõistlik.”

Sutter kinnitas, et mainitud 40% suuruse taastuvenergia osakaalu saavutamine on kahtlemata sõltuvuses nn statistikakaubanduse käivitumisest ehk siis puiduhakke põletamise võimalikkusest Narva elektrijaamade keevkihtkateldes. Asi seisab praegu uue elektrituruseaduse vastuvõtmise taga, mis novembrikuu alguses Riigikogu saali arutamiseks peaks jõudma.

Loomulikult on Eesti Energia huvitatud statistkikakaubanduse käivitamisest, sest see võimaldaks taastuvenergia osakaalu energiaettevõtte n-ö tooteportfellis oluliselt kasvatada. Samas kinnitas ta, et kui see ka mingil põjusel peaks ära jääma, on Eesti Energial olemas võimekus 40% kriteerium ka muul moel täita.

Näiteks on taastuvenergiana käsitletav ka jäätmete põletamine tõhusas koostootmisjaamas. Viimase paari-kolme aasta jooksul on see Eestis tänu Eesti Energiale kuuluva Iru elektrijaama jäätmepõletuskatelde käivitumisele hoogsalt suurenenud ja nüüd on Iru jaama soojatootmise võimsuseks 50 MW ning elektritootmise võimsuseks 17 MW. Selleks põletab jaam aastas üle 200 000 tonni olmejäätmeid.