Eestis tasub ostja arstirohu eest rohkem kui Euroopas
Eestlane peab tasuma ravimi hinnast 34,5% ehk enam kui kolmandiku, samal ajal kui ELis keskmiselt tuleb ise maksta vaid 18,9%.
See võib Riigikontrolli hinnangul olla ka põhjus, miks siinsed inimesed tohtri kirjutatud rohtusid välja ei osta ja nii ravi ei järgi, mis omakorda mõjutab tervishoiukulusid tulevikus.
Suur pole aga vaid patsiendi omaosalus, arstirohud on üldse kallid. Eestis maksab astmarohi Ventolin 6.42 eurot, Soomes küsitakse 5.28, Lätis 3.44, Leedus 2.70, Slovakkias 3.02 eurot. Vaid Rootsis on Ventolin sutsu kallim kui Eestis – 7 eurot.
Vererõhurohi MicardisPlus maksab Eestis 24.05, Lätis 23.22, Leedus 20.63, Slovakkias 20.86. Kallim kui Eestis on see vaid Soomes (26.38) ja Rootsis (30.74)
Eesti apteekides pakutavad rohud on mitte üksnes liiga kallid, vaid soodustingimustel pakutavate arstimite valik on lähimate naabrite omaga võrreldes ahtake. Rootsis on soodusravimite nimekiri üle kümne, Soomes üle nelja korra pikem. Rootsis on nimekirjas 10 044, meil vaid 960 ravimit. Isegi Lätis on neid 1407.
Riigikontrolli hinnangul on Eesti riigi tegevus soodusravimite hüvitamise korraldamisel olnud käpardlik ning ravimipoliitikal puuduvad selged eesmärgid.
Tõbine usaldab tohtrit
Ravimiseaduse järgi peab piirhinnaga või sellest odavam ravim olema müügil igas apteegis. Samas tõdeb Riigikontroll, et sageli pole apteegis neid saada – aastas maksavad patsiendid soodusravimite eest 7 miljonit eurot rohkem, kui peaks – heites süüdistusnoole haigekassa ja ravimiameti poole.
Arstid ei taha kontrollijate hinnangul toimeainepõhiseid retsepte välja kirjutada, riik aga ei suuda jälgida, mida apteekrid ja arstid õigupoolest teevad.
“Terviseamet pole hoolimata kohustusest kordagi kontrollinud arstide tegevust retseptide väljakirjutamisel,“ tõdeb Riigikontroll.
Sotsiaalministeerium ei ole aga väidetavalt suutnud tagada toimivat konkurentsi ning vaatamata tähelepanu juhtimisele pole midagi ette võetud.
Eesti riik kulutas mullu ravimite hüvitamisele tervelt 91 miljonit eurot. Kuid paistab, et seda on vähe – keskmiselt ostavad inimesed välja 82% neile määratud retseptiravimitest.
Need, kelle kuusissetulek on 200 eurot või alla selle, ostavad välja vaid kolmveerandi määratud rohtudest. Madalama pensioni saajad on viletsad ostjad, suurema pensioni saajad veidi paremad.
Kõige vähem ostetakse ravimeid välja Jõgevamaal (79%), kõige rohkem Saaremaal (88%). Selget seost maakonna keskmise sissetulekuga sel näitajal pole.
Eriti kuri on Riigikontroll selle peale, et osa tohtreid ei taha odavamaid ravimeid välja kirjutada. “Arstid ei täida toimeainepõhise retsepti väljakirjutamise kohustust, kuigi see on kehtinud juba seitse aastat,” seisab raportis.
Puudub konkurents
Kui arstid kirjutavad patsiendile konkreetse ravimi, puudub tal võimalus valida mõni teine sama toimeainega, aga soodsam. Nii tulebki maksta rohkem kui vaja.
Mängus on ka haige eelistused ja harjumused. Kui ikka tohter ja apteeker soovitavad kallist ravimit, siis inimene – kui rahakott vähegi kannatab – selle ka ostab. “Arstide enda uskumus, et originaal on parem kui geneeriline ravim, on kummastav, kuna teadusuuringute kohaselt ei saa need oma toimes erineda,” tõdeb Riigikontroll.
75–90% soodustuse korral ostavad kõige rohkem kallimaid ravimeid Võru, Põlva ja Lääne-Viru perearstide patsiendid. Odavamaid ravimeid ostetakse Tallinnas ja Harjumaal.
Riigikontrolli hinnangul peegeldab rohtude liiga kõrge hind Eesti ravimiturul aastate jooksul välja kujunenud ebanormaalset olukorda.
“Ravimite hulgi- ja jaemüügituru põimumine ja koondumine kahe suure tegija kätte ei taga normaalset konkurentsi,” põrutatakse raportis.
Ravimiturul toimuvat võib kontrolli hinnangul võrrelda elektrituruga, kus hulgimüüja ja/või tootja peaksid olema jaotusvõrgust lahus.
Väide on järgmine: selleks et ravimite vabaturg toimiks, peab turul olema tegelik konkurents. Turgu valitseval positsioonil ei tohiks olla ei ravimite hulgimüüja ega ka apteeke omav ettevõtja.
Samuti ei tohiks hulgimüüjatel olla olulist kontrolli apteekide üle – apteekidel peab olema ravimite sisseostul võimalus valida mitme hulgimüüja vahel.
Eestis on pilt aga sootuks teine. Kui reeglina tegutseb igas riigis vähemalt kolm olulise turuosaga hulgimüüjat, Lätis ja Leedus lausa viis, siis tervelt 80% hulgimüügiturust on kahe gigandi – Magnumi ja Tamro käes. Need kaks on paljude apteekide omanikud ning varustavad enamasti ka neid apteeke, mis nendele ei kuulu.
Nii on uutel tulijatel väga keeruline jalgu maha saada.
Vastupidiselt sellele, et enamikus Euroopa riikides on apteegid üksteisest sõltumatud või on apteegiketid väikesed, on Eestis enamik apteeke kettides.
Magnumiga seotud Apotheka ketti kuulub 163 lüli, neile tuleb lisada ka Südameapteegi ketti kuuluvad 46. Tamroga seotud Apteek1 käes on 169 müügikohta. Suuremates linnades on kahe hulgimüüja mõju keskmisest veelgi tugevam.
Et see muutuks, püstitab Riigikontroll esmapilgul ületamatuna näiva ülesande: ravimite hulgimüügiga tegelev ettevõte ei võiks otseselt ega kaudselt apteeke omada.
Ka tuleks kontrollijate hinnangul kaotada 2006. aastast kehtiv apteekide asutamise piirang, mille järgi linnas peab ühe apteegi kohta olema vähemalt 3000 hinge. See on vastu ootusi löönud hoopis maa-apteekide pihta.
Loe ka Riigikontrolli
peakontrolöri Tarmo Olgo
arvamuslugu
Ma ei ole Riigikontrolliga nõus!
Esiteks. Me pole Euroopa Liidus mitte sellepärast kõige kõrgema omaosalusega riik, et arstid kirjutavad kallimaid ravimeid ja apteekrid tahavad hirmsasti teenida ja odavamaid ei anna, vaid sellepärast, et haigekassa ei hüvita nii palju, kui peaks hüvitama.
Meil on haigekassa osalus, võrreldes kõigi teiste ELi riikidega, lihtsalt kõige madalam. Riik annab inimestele vähem toetust, aga seda ei taheta tunnistada.
Näiteks Iirimaal saab 30% inimestest, keda liigitatakse vaesemaks, ravimid tasuta.
Teiseks. Väita, et konkurents Eesti apteegiturul on väike, turg lukus ning uued tulijad tulla ei saa, pole õige. Uued ei ole mingid uued, vaid turul juba tegutsevad hulgimüüjad, kelle kett on veel lühike. Nad tahaksid linnadesse apteeke juurde teha.
Üks selline on soomlaste ilusa nimega Yliopisto, mis pole aga mitte kuidagi Tartu Ülikooliga seotud. Teine selline on leedukate Eurokett. Ka nemad tahavad linna apteeke teha. Aga nad ei saa, kuna 3000 piir on ees.
3000 piiri eesmärk linnades oli see, et takistada apteekide äravoolu maalt. Nimelt, kui linna tehakse üks apteek juurde, siis vähemalt kaks läheb maal kinni. Kui piir maha võetakse, ei lähe ka maale keegi, küll satuvad löögi alla proviisoritele kuuluvad apteegid.
Koer on maetud sinna, et Eestis on hulgi- ja jaemüük ühe ettevõtte käes. Miks lubatakse Eestis hulgimüügifirmadel jaemüügikette omada? ELis ja mujal maailmas on see erandlik.
Kolmandaks. Arstilt ei saa nõuda, et ta kirjutaks ainult toimeainepõhise retsepti. Pigem peaksime neid rohkem usaldama.
Miks meil aga ikka ja jälle eeldatakse, et arstid on ravimifirmade poolt ära ostetud, ja apteekrid, igavesed kasuahned, tahavad müüa ikka kõige kallimat? Uskuge, me tahame samuti, et inimene saaks terveks või leiaks vähemalt leevendust oma haigustele.
Ravimid peaksid toimelt olema võrdsed, olgu siis tegu geneerilise või originaaliga. Kogenud ja praktiseeriva apteekrina ütlen, et see ei vasta tõele. Üks ravim hoiab vererõhu 24 tundi stabiilsena, teist tuleb võtta mitu korda ööpäevas.
Ka ühe kolesteroolilangetaja puhul mindi originaalilt üle odavamatele geneerilistele ravimitele. Paljud on nüüd originaalile tagasi läinud, sest odavam rohi lihtsalt ei mõjunud.
Kui on toimeainepõhine retsept, siis mina ütlen, et vaadake, kõige odavam on selline ja kõige kallim on selline. Toimeaine ja tugevus on sama, erinevus on tootmises ja abiainetes.
Kaks kolmandikku retseptidest on kirjutatud toimeaine-, kolmandik preparaadipõhiselt ja nendest vähemasti pooltel ei ole märget “mitte asendada”, mis tähendab, et apteeker pakub nende puhul kõige odavamat esimese valikuna. Minu arvates on see väga hea tulemus.
Neljandaks. Ei vasta tõele, et valik on apteekides väike. Valik on üle mõistuse suur. Miks peaksin inimesele pakkuma neljateistkümne firma toodet, viiest täiesti piisaks.
Need on kõigest erandid, kui on vaid üks või kaks valikut. Aga tõsi, mõni asi, mida pakutakse vaid 28 kaupa, võiks olla ka kümne kaupa. Ning krooniliste haiguste ravimid ühe, kahe ja kolme kuu kogusena.
KAI KIMMEL
Eesti Apteekrite Liidu esimees
