Eestlane ei ole ERMis suveniir
Tõnis Lukas peaaegu et solvub, kui temalt küsida, kumb väidetest on tõene: kas see, et niisugust muuseumi pole üldse mõtet pidada, kuna eesti rahvas sureb nagunii välja, või siis otse vastupidi – just sellist muuseumi tulebki pidada, kuna eesti rahvas sureb nagunii välja.
“Kavatsen teha kõik, et eestlasest ei saaks kõnetu objekt, suveniir muuseumiriiulil!” põrutab ta. “Minu eesmärk on mõtestada eesti kultuuri ja teha selle kandmine omaette väärtuseks.”
Neli aastat ehitamist
Uus amet pole talle võõras. Aastatel 1992–1995 ta juba oli ERMi direktor, seda üsnagi noore mehena. Nüüd on ta 50 ja aastatelt küps juhtima olulist asutust läbi vägagi keerulise aja.
Keeruliseks teeb aja see, et just nüüd on otsustatud uus muuseumihoone siiski ehitada. Seda vaatamata tõsiasjale, et EL, kelle rahale pikka aega loodeti, loobus õlga alla panemast. Ning et ehitusele kulub neli aastat.
Selle üle, kas muuseum peaks asuma Tartus või hoopiski Tallinnas, kuhu viimasel ajal üha rohkem elu koondub, enam ei vaielda. “Ja tõtt-öelda pole Tallinna asja tõsiselt arutatudki. See on olnud rohkem retooriline aasimine,” tõdeb Lukas.
ERMi uue direktori sõnul on muuseum Tartus juurdunud. Oluline on ka seotus ülikooliga. Pealegi tasakaalustab nii tähtsa asutuse paiknemine väljaspool pealinna Eesti arengut, annab riigi ja rahva püsimisele täiendava eelduse.
Vaidlused on vaieldud
Muidugi võiks olla selliseid vastukaalusid Tallinnale veelgi. “Kultuuri püsimine maal on meie maarahvakultuuri püsimisele suur tugi,” hindab Lukas.
Ka hoone asukoha üle Tartus enam ei vaielda, see tuleb Raadile.
Jah, ka Lukas ise oleks ehk teisi paiku kaalunud, võidutöö asemel mõnda muudki, aga nüüd on nii, nagu on.
“Kõige rumalam oleks praegu hakata varem tehtud otsuseid tagasi võtma,” väidab ta. “Just teele läinuna ei saa hakata kohe hobuseid vahetama.”
Riigi Kinnisvara AS on välja kuulutanud ehitustööde riigihanke “Mälestuste väli − Eesti Rahva Muuseumi peahoone ehitus” ning mitmed firmad ka kvalifitseerunud. Järgmisel aastal hakatakse ehitamisega peale.
Hoonestu on RKASile üle antud ja suuremad ehitusmured seega samuti. Mis aga ei tähenda, et ERMi juhtkond end nelja aasta jooksul asjaga igati kursis ei hoiaks. Ehitaja teeb ju vaid karbi, sisuga täidavad maja siiski muuseumiinimesed.
Mismoodi ekspositsioon välja hakkab nägema, on võimalik aimu saada internetis leheküljel www.erm.ee.
Kavandatakse eesti kultuuriloo näitust “Eestimaa kahekõned”. ERMi juhtteaduri Kristel Rattuse väitel on see eelkõige lugu tavalistest inimestest, kes on Eestis elanud, töötanud, armastanud ja lapsi saanud.
See on lugu nende “toimetulekust oma igapäevaeluga – tulekutest ja minekutest, hakkamasaamisest nii traditsiooniliste normide ja reeglitega kui ka suurte maailmaajalooliste protsessidega ning nende võimest asju algatada, muuta ja luua”.
ERM ise on aga oma eesmärkide ja muredega jäänud juba aastakümneid samaks. Paljud töötajadki on samad, võrreldes selle ajaga, kui Tõnis Lukas 17 aastat tagasi oma eelmise direktoriaja lõpetas. Küll on suurenenud teadustöötajate hulk.
Asjatundjate otsus
ERMi direktoriks kinnitas Lukase kultuuriminister Rein Lang, otsuse tegi konkursikomisjon.
Komisjoni esimees oli ministeeriumi kantsler Siim Sukles, komisjoni kuulusid Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme, Tartu Ülikooli etnoloogia professor Art Leete, Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi kultuuriajaloo dotsent Marek Tamm, teatri Vanemuine direktor Paavo Nõgene, ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho ning kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn, muuseuminõunik Marju Reismaa ning finants- ja varahaldusosakonna juhataja Liili Kaska.
Tõnis Lukas on hariduselt ajaloolane. IRLi liige. Ta on olnud kooliõpetaja ja ülikooli õppejõud, Riigikogu liige, haridusminister ja Tartu linnapea.
Muuseumi senine direktor oli Krista Aru. “Ta tegi ära tohutu töö,” hindab Lukas. “Suur tänu talle!”
