Endise töötaja poolt süüdistatud Karjamõisa tapamajas olulisi rikkumisi ei leitud

Pärast Heiki Valneri blogis ilmunud postitust, milles väideti, et Karjamõisa tapamaja endise töötaja sõnul on loomade tapmiseelsed elutingimused halvad, käis veterinaar- ja toiduamet olukorda kontrollimas ning tegi tapamajale kaks ettekirjutust.

„Kahjuks tuleb meil peaaegu iganädalaselt tegeleda loomade väärkohtlemise juhtumitega,“ sõnas veterinaar- ja toiduameti (VTA) loomakaiste büroo juhataja Tarmo Serv. „Meie igapäevatööks on ka loomade heaolualane järelevalve tapamajades. Selle käigus puutume kahjuks kokku ka olukordadega, mis ei ole kindlasti laiemale avalikkusele eksponeerimiseks sobilikud. Selliste telekaadrite ja fotode näitamist oleme igati vältinud ega kiida heaks ka kõnealuste piltide avaldamist ajakirjanduses.“

Lisaks VTA regulaarsetele kontrollidele peab igas tapamajas endas olema tööl loomade heaolu eest vastutav töötaja, kes peab tagama, et järgitakse kehtestatud eeskirju ja seadusi. Loomade heaolu eest vastutav töötaja on ettevõtja otseses alluvuses ning annab loomade heaoluga seotud küsimustes aru otse ettevõtjale. Tema ametikoht võimaldab tal nõuda tapamaja personalilt mistahes parandusabinõude tegemist ühes või teises olukorras.

Loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ängist ja kannatustest. Selle nõude täitmiseks peavad ettevõtjad tarvitusele võtma kõik abinõud, et loomadele oleks tagatud füüsiline mugavus ja kaitse. Tuleb tagada, et loomadel ei esineks välditava valu või hirmu või muu ebanormaalse käitumise tunnuseid. Loomad ei tohi kannatada pikemaajalise söödata ja veeta olemise pärast. Seega tuleb loomad tappa võimalikult kiiresti pärast tapamajja saabumist.

Looma tohib surmata üksnes pärast tema uimastamist ning seda tohivad teha üksnes vastava pädevustunnistusega isikud. Ettevõtjad peavad tagama, et kõiki seadmeid, mida kasutatakse loomade liikumise piiramiseks või uimastamiseks, hooldavad ja kontrollivad tootja juhendite kohaselt sel eesmärgil eriväljaõppe saanud isikud.

„Meie omalt poolt teeme kõik endast oleneva, et kõiki loomi koheldakse väärikalt ning jälgitakse, et nende elu viimased hetked oleksid võimalikult stressivabad. Kehtivate normide vastu eksijaid karistame vastavalt kehtivatele seadustele,“ ütles Tarmo Serv. „Loomade tapmine on läbi aegade olnud väga vastuoluline küsimus eetiliste ja moraalsete kaalutluste seisukohast. Üldreegel on see, looma tapmisel tuleb valida selline meetod, mis põhjustaks loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimsed kannatusi.“

VTA kontrollis Karjamõisa tapamajas nii loomade mahalaadimist, eelbaasis pidamist, ajamist, uimastamist, uimastamise tõhusust, köidikahelatesse riputamist ja tapmist ning nende toimingutega seonduvaid ehitisi, ruume, inventari ja isikute pädevust.

Kohapeal tuvastati järgmist:

1. Loomade mahalaadimiseks olemas koha peal kaldtee, mis on varustatud külgpiirete ja libisemise vältimiseks põikliistudega. Nimetatud kaldteed kasutatakse kohaliku transpordi jaoks, millel puudub ramp. Kontrollimise hetkel saabus üks šoti mägiveis omaniku enda transpordiga. Vahemaa oli vähem kui 65 km. Transpordivahendil olemas nõuetele vastav ramp. Looma mahaajamine toimus rahulikult ja asjatundlikult.
2. Eelbaas jagatud vaheseintega kolmeks aedikuks mahutavusega vastavalt 5, 6 ja 8 täiskasvanud veist. Aedikute põrand karestatud. Väljaheidetega
   saastumise korral uhatakse veega üle. Jootmiseadmed olemas. Kontrolli hetkel oli eelbaasis 5 veist. Kaks pulli olid paigutatud kumbki eraldi aedikutesse. Kolm lehma olid ühes aedikus. Loomadega käitus personal rahulikult. Loomad ei olnud ärritunud, tundsid huvi ümbritseva suhtes. Üle öö loomi ei peeta, tapetakse 8 tunni jooksul.
3. Kõige suuremas aediku kaks seina moodustasid täisnurga, mis võib takistada tagumistest aedikutest uimastamisboksi suunduvate loomade liikumist. Eelpoolnimetatu ei vasta Nõukogu Määruse (EÜ) nr 1099/2009 II lisa punkti 2.1 a) nõuetele.
4. Uimastamisboksi ja eelbaasi vahel uks, mis suletakse alati peale looma ajamist boksi. Kontrolli hetkel toimus looma ajamine rahulikult, ilma intsidentideta.
5. Uimastamisboksis fikseeritakse looma pea nõuetekohaselt. Uimastamine toimub poltpüstoliga. Uimastaja oskuslik, uimastamiskoht õige (kontrollitud ka kontrollieelselt uimastatud veiste päid).
6. Uimastamisvahendiks ja ka tagavaravahendiks poltpüstol. Uimastamine nõuetekohane. Loomal puudus hingamine ja kornearefleks.
7. Veretustamisel lõigatakse läbi karotiidarterid ja jugulaarveenid. Looma käideldakse edasi alles siis, kui ollakse veendunud tema elutegevuse lõppemises.
8. Olemas standardne töökord, mis vastab määruse 1099/2009 nõuetele. Soovitusena võiks standardne töökord sisaldada ka käitumisjuhiseid vigastatud looma avastamisel transpordivahendis saabumisel , alates vajadusest tappa loom transpordivahendis kuni loomapidaja ja
   järelevalveametniku teavitamiseni intsidendist.
9. Hooldusaruanne olemas uimastamise seadmete hoolduse kohta, aga puudub loomade liikumise piiramise seadme (uimastusboks) kohta. Ei vasta täielikult Nõukogu Määruse (EÜ) nr 1099/2009 artikkel 9 punkt 1 nõuetele.
10. Kuna tapamajal on ainult üks tapaliin, siis võib Nõukogu Määruse (EÜ) nr 1099/2009 artiklis 16 nõutud seiremenetlused lugeda kaetuks Standardse
    töökorraga, kus on kajastatud nõutavad andmed.

Seoses eelpooltoodud tuvastatud asjaoludega teeb VTA kontrollitavale järgmised ettekirjutused.

• Ettekirjutus nr 1: Konstrueerida ja ehitada loomade ajamisteel olev täisnurk ümber viisil, mis ei takistaks loomade liigipärast liikumist. Tähtaeg - 1. juuli 2018.

• Ettekirjutus nr 2: Viia sisse hooldusaruanne loomade liikumise piiramise seadme (uimastusboks) kohta. Tähtaeg - koheselt.

Kuidas oleks seaduse järgi õige ja humaanne käituda loomaga, kes mingil põhjusel on pikali maha jäänud, enam tõusta ei suuda ja tegelikult peaks looma piinad lõpetama? Kes seda teha võib, kus seda teha tohib ja/või tuleb ning kuidas edasi käituda?

Tegelikult on olemas selline võimalus, et lisaks eutaneerimisele oleks neid loomi võimalik ka teatud tingimustel hädatappa kohapeal (jalaluu- ja vaagnaliidese murrud, poegimispatoloogiad) ja neid edasi käidelda tapamajades. Kahjuks täna ei ole meil selliseid tapamaju, kes sellist protseduuri oma enesekontrollis kirjeldavad. See on teema, mille olen tõstnud oma selle aasta osakonna tööplaanis prioriteediks. Seda sellepärast, et kui ei kasutata selliste loomade puhul legaalseid tapamaju, kipuvad nad ikkagi jõudma toiduahelasse. Siin ongi tähtis teha teavitustööd nii liha- kui loomakasvatussektorile. Ning ühtlasi teostada efektiivset- riskipõhist järelevalvet lihaturul.

Harles Kaup, VTA Loomatervise, loomakaitse ja söötade osakonna juhataja.