“Oli esimene või teine jahiõhtu, ei mäletagi enam. Sõitsime jäägriga kahekesi mööda metsa ja otsisime jahilindu. Tol korral oli selleks metskurvits,” meenutab piltnik Karl Tammiste.

“Jõudsime söödaplatsile, kuhu jääger just selsamal hommikul sööta oli viinud. Näeme — kaks põtra. Vaatavad midagi väga pingsalt. Meie vaatame neid. Korraga ütleb jääger mulle, et suuna pilk natuke vasakule, seal on veel keegi — jänes või midagi.”

Kuid see, mis esialgu tundus jänesena, osutus teravamal silmitsemisel ilveseks. Ja mitte ainult — loomal oli hambus jahisaak, äsja murtud kits!

Niisuguses olukorras ei jää loodusfotograafil muud üle kui “tulistada”. Tammiste seda ka tegi.

Ta tõdeb küll, et fototehniliselt on kaadrid nõrgad. “Juhtus see kõik umbes kolmveerand üheteistkümne ajal õhtul, oli juba parajalt hämar. Ja kaugel olime ka. Fotod on teralised, tehtud väga suure ISO-ga. Ja eks käsi värises ka pisut,” räägib Karl Tammiste.

Siiski on tema sõnul tegemist väga intiimse hetkega, mida inimene looduses naljalt nägema ei satu.

Juuresolev foto on kokku monteeritud kahest erinevast kaadrist (vaatamiseks kliki fotol), mille pildistamise ajaline vahe on kuus sekundit. Vereta jahi auhinnatseremoonial sai Karl Tammiste selle eest toona vastu võtta üsna mitu auhinda.