Antibiootikumiresistentsus on väga oluline küsimus. (Antibiootikumiresistentsus on bakterite omadus mitte alluda antibiootikumide toimele. – Toim.) Kurb, et inimeste teadlikkus selles valdkonnas on väga madal. Euroopa Liidus sureb aastas peaaegu 26 000 inimest antibiootikumiresistentsuse tõttu, aga ajalehtedes me suuri pealkirju ei näe.

Kui asi niisuguse kiirusega edasi läheb, satub kogu kaasaegne kirurgia varsti löögi alla, sest probleem muutub väga ohtlikuks. Ja ma tean, millest räägin – olen hariduselt arst ning töötanud 24 aastat südamekirurgina.

Kas me teame täpselt, kui palju inimesi praegu Tallinnas antibiootikume kasutab? Ei. Ja sedagi ei tea, kui palju need inimesed antibiootikume oma kehast keskkonda eritavad. Kui aga võtta selline linn nagu London? Ikkagi keegi ei tea. Seegi, kui palju loomakasvatuses antibiootikume kasutatakse, pole täpselt teada.

Kui me probleemist ei räägi, muutub asi hulluks – lennukid, laevad, rongid, loomad ja inimesed reisivad. 24 tunniga võib bakter, ka ravimitele tundetu, ühest maailma otsast teise jõuda.

Antibiootikumide kasutamise kultuur peab muutuma. Neid peaks kasutama ainult laborianalüüside põhjal ning mitte mingil juhul profülaktikaks.

Põllumeeste olukord on niigi raske, Prantsusmaal ja Šveitsis sooritavad farmerid enesetappe. Kuidas te neile ütlete, et nad loomade ravimisel antibiootikume kasutada ei tohi?

Jah, see on raske. Aga veelgi raskem on sellelesamale farmerile öelda, et vabandust, aga teie tütar suri, sest antibiootikumid ei mõjunud tema organismi laastavale bakterile.

On meie asi neile öelda, et ettevõtlus ja isiklik elu on selle teema all ühendatud. Antibiootikume võib kasutada farmides ainult siis, kui veterinaarid ütlevad ja laborianalüüsidega kindlaks teevad, millised neist antud juhtumil mõjusad on. Osa antibiootikume võiks minu meelest kasutada ainult inimestel, mitte loomadel.

Norras ja Soomes on suudetud antibiootikumide kasutamist farmides vähendada, sest seal on teemat juba tükk aega arutatud ja tähelepanu all hoitud. Norra näiteks on sisse viinud kalade vaktsineerimise. Mitte keegi ei uskunud, et see võimalik on, aga nüüd nad kalakasvandustes enam antibiootikume ei kasuta.

Miks teised riigid selliseid võimalusi ei rakenda?

Madal teadlikkus on peamine probleem. See, et ei hoolita ning et puudub poliitiline tahe asju muuta.

Mida arvab südamekirurgi taustaga Euroopa Komisjoni tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis GMO-dest ja seakatkus, sellest loe homsest Maalehest.