Euroopas levib munafoobia
Muna on üks neist looduse imedest, mida inimkond on aastatuhandeid imetlenud. Vastuse otsimine küsimusele, kumb oli enne, kas muna või kana, on andnud tööd ja leiba tuhandetele suurimatele mõtlejatele.
Muna sümboliseerib elu. Kirikule on valge muna patuta viljastamise sümbol, paljude rahvaste jaoks on muna elu jätkumise võrdkuju.
Ka eestlased on munasse alati austusega suhtunud. Näitavad seda ju ka tuntud vanasõnad: muna ei kuku kanast kaugele; parem üks muna peos kui kaks muna katusel jne.
Nüüd on aga ühiskonda raputanud ärevad teated sellest, et veel hiljuti kaupluselettidel lebanud munad on hakanud salapäraselt kaduma.
“Eestis levib munapaanika”, “Munapaanika hiilis Saaremaale”, “Ka Soomes lööb laineid munapaanika”, “Kumb oli enne, kas Euroopa Liit või munapaanika?” – sellised verdtarretavad pealkirjad on vallutanud ajalehtede ja ajakirjade esikaaned. Meie seni nii tasakaalukas munapoliitika on saanud ränga tagasilöögi.
“Majanduskriis on inimesi sügavalt frustreerinud,” selgitas Vabariikliku Muna- ja Kanaõiguste Instituudi (VMKI) teadur Valdur Rindkere. “Võõraviha on sellises olukorras kiire tekkima. Süüdlasi kõikides hädades nähakse just nendes, kes meist erinevad.”
Instituudi uuringud näitavad, et jõhker ümberkäimine munadega on omane ka teistele rahvustele.
“Oleme saanud teateid soomlaste kohta, kes oma näiliselt turvaliste koduseinte vahel mune erakordse jõhkrusega kohtlevad. Mune on klopitud ja koksitud, neid on pandud keevasse vette ning seal pikka aega keedetud.
Sarnaselt eestlaste ja soomlastega on munade purukslöömist ning praadimist kuumal pannil esinenud paljudes Euroopa riikides, sh Saksamaal, Prantsusmaal ja Hollandis.”
Valdur Rindkere sõnul on viimane aeg võtta radikaalseid meetmeid, et päästa Euroopa munad lõplikust hävingust.
“Euroopa Liidu konstitutsiooni täiendus on juba ette valmistatud,” lausus ta. “Põhiseaduse preambulisse lisatakse säte, mille kohaselt ei tohi mitte kedagi kloppida, koksida, keeta või praadida ainuüksi sellepärast, et ta on muna.”
