Selle vastuolu tõttu tekkiski korraldajatel koos kolleegidega Säästva Eesti Instituudist idee mõõta festivali ökoloogilist jalajälge.

Ühtlasi töötati välja festivali deklaratsioon nii enda, külastajate kui ka kauplejate tarvis.

Näiteks on deklaratsioonis kirjas, et korraldajad vähendavad teavitamisel trükireklaami ja postrite osa ning kasutavad selle asemel hoopis rohkem veebi ja sotsiaalmeedia võimalusi.

Seega ongi tänavu ökofestivali reklaamimiseks üksnes kaheksa suurt ja viis väikest plakatit. Kusjuures kaks neist on veel sellised, mida saab järgmisel aastal taas kasutada.

Hoolega jälgitakse festivali puhul ka seda, kui palju sõidab korraldustiim autoga, kui palju kulub kütust, kui palju kulutatakse paberit ja kui palju tekib jäätmeid ning kui suur on festivali korraldamisega seotud energiakulu.

Partneritele ja kauplejatele kirjutati ette nõue, et toitlustamisel kasutataks üksnes töödeldud või biolagunevast materjalist ühekordseid või korduvalt kasutatavaid nõusid ning samuti paluti teatavad jäätmed sorteerida.

Ökofestivali külastajatel soovitab meeskond aga ühte autosse rohkem rahvast mahutada või siis ühistransporti kasutada, sest just kohalesõit on üks suuremaid keskkonna mõjutajaid.

Festivali perepäeval pannakse käima lausa liinibuss, mis inimesi kolm korda päevas tasuta edasi-tagasi sõidutab.

Timmo tunnistab, et siiski ei suutnud nad välja mõelda seda, kuidas mõõta kogu festivali ökoloogilist jalajälge, sest tegevused on mööda maakonda laiali pillutatud.

Seega on kogu meeskond keskendunud just jalajälje mõõtmisele perepäeval,
19. augustil, mis tavapäraselt on ka festivali kõige rahvarohkem päev.

“Selleks et muutuda paremaks või rohelisemaks, tuleb teada hetkeseisu, et edaspidi teha järeldusi, mida teisiti teha, kuidas olla teistele eeskujuks,” selgitas Ulla-Mai Timmo meeskonna peamisi eesmärke.

Seetõttu pole festivali korraldajad keskendunud niivõrd sellele, mida teha ja mida ära jätta, vaid hoopis sellele, et teada saada, milline võib ühe suurürituse jalajälg üleüldse olla.