Filmitegijate võidujooks murenevas maailmas
Austraallase Randall Woodi film “Vihmaussikütid”, mis on üks tänavuse Matsalu loodusfilmide festivali võistlustöö, kulgeb kiirustavas tempos. Vihmaussiuurijad kiirustavad, igaüks omal rajal, otsima n-ö suurimat vihmaussi.
Isevärki kiirenduse annavad filmile tehnilised võtted, üksikute kaadrite lükkimine üksteise otsa ja kaamerasilma hüpped — Ameerikast Euroopasse, siis Euroopast Aafrikasse või siis põiked mullast usse otsivate teadlaste juurest akadeemilistesse kabinettidesse.
Liigid hävivad
See kiirustav tempo on üldistatav hoopis laiemale taustale, millest räägivad ka filmi osalised. See pole mitte ainult teadlaste kirglik õhin leida uusi vihmaussiliike, vaid suur võidujooks ajaga — kas jõuab fikseerida seda, mis tohutus tempos on hävimas?
Alles hiljuti võis meie rahvusringhäälingu teadusuudiste vahendusel lugeda, et Maal elab inimese kõrval umbes 8,7 miljonit liiki organisme, kellest 6,5 miljonit elab maismaal. Inimene on Maa liikidest tundma õppinud umbes 1,2 miljonit.
Tänapäeval, kui inimkond kasvab tohutus tempos, oleme olukorras, kus oma tegevusega hävitame liike, keda me ei tunnegi. Maa ökosüsteemis on igal liigil oma roll. Piltlikult öeldes kõnnime väga hapral pinnal — me ei tea, kui suuri tühikuid tegelikult tekitame ökosüsteemi, mille üks osa inimenegi on.
Elukeskkond me ümber muutub vaesemaks, aga milline ajahetk võib muutuda otsustavaks? Kus on piir, kust alates tuleb pöördumatute, inimeste tahtest sõltumatute muudatuste jada?
Vihmaussifilmi üks osa on klassikaliselt õpetlik. See seletab rolli, mida vihmaussid kannavad. “Kui neid ei oleks, oleks Maa tühi ja paljas ning räpane,” üteldakse filmis. Näidatakse, kuidas vihmaussid oma elutegevusega mulda töötlevad ja selle koostist parandavad, kuidas suured, sügaval pinnases elavad vihmaussid maapinnal toitumas käies toovad pinnale järjest n-ö uut mulda juurde.
Kui vihmausse ei oleks, siis lõpuks ei kasvaks ka taimed.
Vaataja saab aimu seostest ja seoste seostest. Näiteks kas või sellest, kuidas vihmauss, kellesse on ladestunud inimtegevusega loodusesse kantud mürgised ained (ka põldude mürgitamine jms), ei pruugi ise surra, kuid sureb lind, kes vihmaussi sööb.
See kõik mõjub hoiatavalt — liikide hävitamisega uuristame iseenese jalgealust.
See vana vihmauss
Võrtsjärve limnoloogiajaama teadlane Tarmo Timm on filmi osaline oma väga vana vihmaussiga, kes on laboratooriumitingimustes elanud juba 45 aastat. Vee-elustiku uurija Timm tõi ta laborisse kunagi Lätimaalt Daugava jõest.
Kuna meie veekogudes seda vihmaussiliiki ei leidu, jälgib kaamera Tarmo Timmi retke Riia linna, kus ta koos kolleegidega uurib, kas seda vihmaussi on Daugava põhjamudas ka tänapäeval. Tookordses leiupaigas on nüüd elektrijaam, kuid otsingud kannavad mujal vilja. Timm leiab selle vihmaussiliigi uuesti ja paneb ühe neist elama oma eaka vihmaussi kõrvale.
Oma kunagist leidu läheb kinnitama ka Poola päritolu teadlane Danuta Plisko, kes elab Lõuna-Aafrika Vabariigis. Üks kord elus ta enda sõnul Aafrika suurimat vihmaussi näinud naine leiab küll selle liigi võimalikule olemasolule viitavad väljaheited (suured mullakänkrad, mis kujutavad endast vihmaussi parandatud mulda), kuid ussi ennast ei õnnestu leida. Ta arvab, et peapõhjuseks on abiliste suutmatus.
“Ma olen 83aastane ja suudan kaevata maasse auku, aga teie masinaga seda ei suuda,” ütleb pettunud teadlane.
Rohkem õnne on Brasiilias suurt vihmaussi otsivatel teadlastel George G. Brownil ja Sam Jamesil. Otsima minnakse liiki, keda on kunagi näinud George G. Browni ökoloogist isa. Paljude tulemusteta katsete järel õnnestub meestel leida suur vihmauss, kes, nagu hiljem selgub, on täiesti uus liik. Filmist näeb, kuidas George G. Brown heidab pikali ja hindab oma kasvu järgi, et ussi pikkus peaks olema 1,56 meetrit.
Suurt vihmaussi (üks selline on kuulsa Inglise taksonoomi Victor V. Popi kollektsioonis) läheb Nicaraguasse otsima ka Inglise noor teadlane Emma Sherlok.
Igatsetud suurt ta küll ei leia, kuid leiab väikese sinise vihmaussi, kes, nagu selgub, on samuti seni tundmata liigist.
Nagu raamitud aken
Täpselt samamoodi, nagu ajaga võidu jooksevad uusi liike otsides Randall Woodi filmi teadlased, võiks ajaga võidujooksuks nimetada ka Matsalu loodusfilmide festivali, mida tänavu peetakse üheksandat korda.
Festivali õhustikku vihmaussifilmi õhustikuga otse võrrelda muidugi ei saa — Lihula linna aasta ettevõtmine on pigem mõnusalt rahulik. Mõnus festivalirütm on kui raam akna ümber, kust näeb kontsentreeritult maailma, mille kaotamisega riskime.
Mida rohkem inimene õpib tundma loodust, keskkonda, milles elab, ja seoseid, mis selles ilmas valitsevad, seda rohkem peaks ta oskama nende seostega arvestada. Ka väga ilusaid vaatelisi loodusfilme vaadates on õhus hoiatust.
Loodusfilmid Matsalus
- Festival toimub Lihulas 14.–18. septembrini.
- Linastub 206 filmi, esindatud on 54 riiki üle maailma. Võistlusprogrammis on 29 filmi, mis jaotatud kahte kategooriasse — “Loodus” ning “Inimene ja loodus”.
- Näha saab ka filmikavasid “Imeline maailm” ja “Hääbuvad rahvad”.
- Festivali töötubades arutatakse looduskaitse üle — kuidas seda korraldada, et kaitstavatele liikidele hoopis kahju ei tehtaks, ja teine aruteluteema on hundid.
- Eesti filmidest on festivali võistlusprogrammis Vassili Sarana ja Riho Västriku film “Delta” ning Marianne Kõrveri film “Inimese mõõt”.
- Austraalia vihmaussifilm on võistlusprogrammi viimane ja seda näidatakse 18. septembril kell 15.
Allikas ja lisateave:
www.matsalufilm.ee
