Mandeville'ide ja Rait Präätsi koostöö sai alguse 2013 aastal, kui Carcassonne`is toimus Eesti kunsti näitus, mille korraldas Prantsusmaal elav eestlanna Urve Landers.

"Tegemist on keset viinamarjapõlde asuva privaatse perekonnakabeliga, mis on tuhat aastat vana ja üle elanud ka Prantsuse revolutsiooni," rääkis Prääts Maalehele. Asukohast lähtuvalt tuli idee kujutada nägudega viinamarjakobaraid ja see andis võimaluse anda igale aknale natuke erinev teema. "Arvestasin oma kontsepsioonis ka jõudu mööda vana rustikaalse hoonega ning kabeli koloriidi ja valgustingimustega. Kujund on tahtlikult natuke naiivne, värvidest on punakas-hallika kõrval aktiivsem sinine ja eesmärgiks oli ka võimalikult palju valgust ruumi lasta."

Kolm akent „Pühak“, „Looja“ ja „Kogudus“ mõjuvad graafiliselt just ruumi vähese valguse tõttu.

Kavanditest teostuseni kulus kaks aastat. "Arvestades hoone vanust, kultuuritausta ja valgustingimusi oli see erakordne ülesanne. Kihtidele maalitud ja sulatustehnikas kokkusulatud klaas on 2 cm paksune," rõõmustas Prääts põneva töö üle.

Eriti tänuväärseks peab kunstnik tööst saadud kogemusi. ""Ma ei tea, et selles töömahukas tehnikas oleks maailmas midagi varem tehtud. Kuna akende mõõdud olid suhteliselt väikesed, siis otsustasin proovida," selgitas ta, et maalides õigeid värve ei näe ja tulemust saab vaid ette kujutada. "Maalin pulbritega, mis alles kõrgel temperatuuril näitavad oma õiget nägu."