Tõnis Kaasiku sõnul meenutagu mälestusmärk baltisaksa rahvakillu panust Eesti ja Läti arengusse. „Juhtigu see mälestusmärk tähelepanu baltisakslaste loodud ja siia mahajäänud pärandile, olgu need siis kunstiteosed, ehitusmälestised, enam kui tuhatkond mõisahoonet ja parki nende ümber.

Baltisakslaste panus ja nende poolt loodu on aidanud rajada Eesti riiki, nii sõdadevahelisel ajal kui ka viimased 25 aastat,“ ütleb Kaasik. Mälestusmärk on ka kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks ja tänutäht võimaluse eest elada omas riigis, mille vundamenti aitasid laduda arvukad baltisakslaste põlvkonnad ja kelle toetust oleme tundnud ka oma riigi taasülesehitamisel, lisab ta.

Ajaloodoktor Olev Liiviku sõnul on Saka mõis sümboolne paik baltisakslaste ümberasumisest rääkimiseks. „1939. aastal lahkusid Sakalt Saksamaale mõisa viimased omanikud Löwis of Menarid, kes olid vaatamata maareformile ja mõisate võõrandamisele 1919. aastal jäänud oma kodukohta. Baltisakslaste ümberasumisest rääkides peaksime mõtlema kodu ja kodumaa tähendusele ja teadvustama, et baltisakslased olid esimesed, kes kaotasid sõja tõttu oma kodumaa,“ ütles Liivik. Tema sõnul kerkib baltisakslaste ümberasumisest rääkides esile ka igavikuline küsimus lootusest ja lootusetusest.

Baltisakslaste ümberasumise põhjuseks oli 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt ja salaprotokollid, millega määrati Eesti ja Läti NSV Liidu mõjusfääri. Hirmust Punaarmee sissetungi ees, lahkus 1939. aasta oktoobrist kuni 1940. aasta maini ümberasumise korras Eestist Saksamaale üle 13 000 inimese.

Mitu tuhat Eesti sakslast otsustas kodumaalt mitte lahkuda. Baltimaade okupeerimise järel võimaldas Saksamaa kokkuleppel NSV Liiduga ka neil ümber asuda ja 1941. aasta talvel lahkus ümberasujatena Eestist veel ligi 8000 inimest. Lätist lahkus kahe ümberasumise lainega 1939-1941 üle 60 000 inimese. Ümberasumisega lakkas Baltimaades olemast siin aastasadade vältel olulist rolli mänginud ja siinset kultuuri rikastanud baltisakslus.

Erainitsiatiivil rajatud mälestusmärgi autorid on skulptor Simson von Seakyll (Aivar Simson) ja arhitekt Kalle Rõõmus.