FOTOD: Kaunitar, kes haisutab
Katse inimestega Eesti looduses elavatest lutikatest rääkida tõi tulemuse, et absoluutselt kõigil seostusid nad “vastiku haisu ja maitsega”.
Kokkupuuted on enamasti olnud lutikatega, kelle huvid on kusagil, näiteks marjapõõsas või -korvis, juhtunud inimeste omadega ristuma.
Tänapäeva inimese huvi võib olla ka kõik putukad oma aiast eemale tõrjuda. Ühest aiandusportaalist saab lugeda postitust kurtmisega, et “mingid putukad jälle paarituvad sirelite peal, mis vahendiga neist lahti saaks”. Teiste abiga selgub, et tegu on rohulutikaga.
“Sõltumata liigist on lutikad tüütud putukad,” ütleb sõna sekka aiapidaja, kes paneb tegelikult nii kõigi Eestis leitud üle poole tuhande lutikaliigi patud ja toidueelistused ühte patta.
Triibulisest karvaseni
Ka siis, kui arvestada ainult kilplutikatega, kes ühed me looduse suuremad ja ilmselt seetõttu mõneti tuttavamad lutikalised, on liike ikkagi palju – Eestis ligi 40. Aiast neid kõiki muidugi ei leia, kuid samas on seal taimi, mis näivad taimemahladest toituvatele kilplutikatele (nende seas on ka röövtoidulisi, keda taimed ei huvita) eriliselt meeldivat.
Üks selline on näiteks köömen. Hiljuti köömnepeenralt saaki kogudes avastasin sealt vähemalt viit sorti kilplutikaid. Välimuse järgi olid nad kas punasetriibulised, pruunitriibulised, roosakad (ilusate karvadega), lillad või rohelised. Ühegagi neist nii äkiliselt kokku ei puutunud, et putukail olnuks põhjust mulle oma vinanäärmetest kuulsat haisvat nõret pritsida.
Putukad, kes olid kogunenud köömne õiesarikate tippudes olevatele seemnetele, parasjagu sõid. Seda tehes hoiab taimtoiduline kilplutikas esimeste jalgadega köömnel ümbert kinni. Taimemahla saab ta köömnest kätte pika noka abil, mida mujal liikudes hoiab kõhu all.
Kuigi lendajad, kasutavad kilplutikad köömnetaimel liikudes pigem oma pikki koibi. Silmad ja “nina” ilmselt väga teravad pole: mullapinnalt piki taimevart üles kõmpiv punasetriibuline pidi mu juba köömnetest tühjaks korjatud sarika täpselt üle kontrollima, enne kui kõrvalsarikale sööma kolis.
Ürgsed putukad
Punasetriibuline, kõhu alt täpiline lutikas on kindlalt triiplutikas – värvid on nii iseloomulikud, et eksida on võimatu. See-eest kõik teised, kellega tol päeval tuli köömnesaaki jagada, osutusid vastseteks, keda putukatundjast bioloogi Urmas Tartese sõnul liigiti määrata ei saagi. Vähe sellest – ka osa täiskasvanud kilplutikatest võivad pakkuda erinevaid värvivariante.
Vastsete olemasolu tähendab seda, et kilplutikad on vaegmoondelised putukad (nagu näiteks ka ritsikad ja tirtsud), kes munast koorununa on üldjoontes täiskasvanu sarnased, kuid väiksemad, ümmargusemad ja nende kõik kehaosad (tundlad, tiivad jms) pole veel täielikult välja arenenud.
Täiskasvanud tiivuliseks putukaks saadakse enamasti alles viie kestumise järel. Haisutada oskavad küll juba vastsedki.
Kilplutikate valmikud, kellele on iseloomulik kolmnurkne keha ja sellised tiivad, mille eesosa on nahkjas, lähedalt vaadates lausa hämmastavad oma ürgsehõngulise kehaehitusega. Nende eri värvitoonid ja -kombinatsioonid võiksid inspireerida moekunstnikke.
Kõige muljetavaldavam fakt, mida lutikate kohta kirjutatakse, ja mis veidi võiks panna kõikide putukate vastu võitlejaid mõtlema, ongi see, et nad on Maal olemas olnud juba sadu miljoneid aastaid.
Fossiilsete jäänuste järgi on kindlaks tehtud, et lutikalisi liikus siin juba 250 miljonit aastat tagasi. Tasub võrrelda, et inimese väljaränne Aafrika aladelt tänapäeva Aasiasse, Euroopasse jne algas alles umbes 50 000 aastat tagasi...
Tohutu liigirikkus
Muljet avaldav on ka lutikaliste tänapäevane liigirohkus. Üldse kokku arvatakse neid maailmas olevat 40 000 liiki, Eestis hinnanguliselt kuni 500 liiki.
Suurem osa kilp- ja teistest lutikalistest elab oma elu nii, et inimesega kokku ei puutu. Teiste seas on olemas vee-elulised lutikad ja verelutikad, kes parasiteerivad loomadel-lindudel ja inimese voodiski.
On väga palju selliseid lutikalisi, keda inimene ei oska märgata või lutikaks pidadagi. Kui siiski märkab ja tahaks kodumaa looduse tundmaõppimise nimel neid liigiti määrata, on kohe häda käes, sest sellist omamaist määrajat pole olemas. Võõrkeelseid leiab internetist, kuid sealt ei pruugi kõiki siinseid putukaid leida.
See ei tähenda, nagu meie teadlased neist midagi ei teaks. Entomoloog Kaljo Voolma on Eesti Looduses kirjutanud, et ligi poolteise sajandi eest olid Liivimaa nokalised, sealhulgas lutikalised, tänu Tartu ülikooli professorile Gustav Florile siinmail üks paremini uuritud putukarühmi üldse.
Kümme aastat tagasi on entomoloog Jaan Luig kogunud kokku kogu teabe Eesti selgrootute mitmekesisusest ja selle kaitsest. Tema nendib oma ülevaates, et lutikaliste kohta on kogunenud hulgaliselt informatsiooni, millest enamik on aga avaldamata.
Kollektsioonides säilitatakse Luigi järgi suurt hulka veel määramata materjali. Käib liiginimestiku täiendamine, kuid see pole veel ilmunud.
Jaan Luig märgib ka, et ohustatuse seisukohast pole me maismaalutikaid tõepoolest keegi uurinud.
Kuna Põhjamaades juba on ka lutikaliste seas ohus liike, võib neid tõenäoliselt olla ka meil.
KOMMENTAAR
URMAS TARTES
bioloog, loodusfotograaf
Süsteemselt lutikatega tegelevaid inimesi Eesti teadussüsteemis ei ole. Teadustööde rahastamisel ei tule faunistika (kes kus elab) arvesse. Natuke on sellega küll tegeldud seiresüsteemis, kuid seal on putukatest põhitähelepanu liblikatel. Nii palju kui lutikate seas on taimekahjuriteks nimetatavaid, tegeleb nendega taimekaitsesüsteem.
