FOTOD: Kondid, pealuud, jäänused seafarmi territooriumil
Maaleheni jõudis šokeeriv foto- ja videogalerii, mis sisaldab jäädvustusi tuntud põllumehe Urmas Lahe juhatatava OÜ Markilo seafarmi ligidusest. Avaldame siinkohas loodusse jalutama minnes ehmatuse osaliseks saanud Tea Lalli kirja ja sellele lisatud fotod. Tänaseks on need jõudnud nii Keskkonnaministeeriumi, Keskkonninspektsiooni kui Kaubandus -tööstuskotta.
Ehmatavad sõnnikumäed
Lall kirjutas: „Juuli keskpaiku käisime perega kodu lähistel metsas, et loodust nautida. Elame Jõgevamaal, Jõgeva vallas, Siimusti alevikus. Oleme loodusesõbrad ja hobifotograafid.
Juhuslikult sattusime aga õõvastavate vaatepiltide tunnistajateks. Enestele ootamatult olime metsas kõndides sattunud Kureoja sigala territooriumile, mis kuulub OÜ Markilole. Kinnistu asub Jõgevamaal, Puurmani vallas, Härjanurme külas ning jääb Puurmani ja Jõgeva valla piirile. See kinnistu piirneb riigimetsaga, kust me oma jalutusteekonda alustasime. Ühtegi silti ega muud viidet ei olnud, mis oleks märku andnud, et oleme jõudnud ettevõtte territooriumile. Ka ei olnud territoorium piiratud ning vaba juurdepääs on kõigile olemas.
Kõndides sattusime paljudele seakontidele, pealuudele ja muudele loomsetele jäänustele, mis vedelesid kõikjal. Kuna metsa minnes olid meil kaasas nii fotoaparaadid kui ka kaamera, filmisime ja pildistasime osa leide üles. Ehmatavalt suured olid rohtu kasvanud sõnnikumäed, mis kinnistul asusid ja millest välja imbuv pruun ja haisev ollus teetruubist otse kraavi jooksis. Silmaga hinnates (ja hiljem ka aerofotol mõõdetuna) oli suurim neist vähemalt kolme-nelja meetri kõrgune ja saja meetri pikkune, laiusega ca nelikümmend meetrit. Selliseid sõnnikumägesid oli kokku neli või viis, osa suuremad, osa väiksemad, silma järgi kokku arvutades umbkaudu 10 000 kuupmeetrit. Meie ei ole eksperdid, ei hinnata, millega tegemist, kuid tundus, et tegu oli kõdunenud sõnnikuga, mis meenutas turvast. Kas on lubatud selle ladustamine aastateks lageda taeva alla, liiatigi niisugustes kosmilistes kogustes?
Sõnnukumägede vahel laiutasid roheka kihiga kaetud solgilombid või tiigid, ei teagi, kuidas neid nimetada, mis haisesid.
Hais, mis kinnistul levis, reetis ka lagunevate korjuste olemasolu, kuigi silmaga neid näha ei olnud, sest rohi oli kõikjal väga kõrge, ilmselgelt lämmastikurikkast pinnasest tingitult. Seajäänuste jahil (seda oli jälgede põhjal võimalik tuvastada) oli käinud nii rebaseid, koeri kui ka karusid.
Kogu kinnistu oli räämas, lisaks kõikjal vedelevatele loomajäänustele ja hiiglaslikele sõnnikumägedele, leidus seal kõikvõimalikku muudki prügi, ehitusprahti jne, mis oli lihtsalt metsa alla laiali veetud. Valitses täielik kaos ja korralagedus.
Kõige murettekitavam fakt aga oli, et sõnnikumäe alt tulev pruun ja vahutav solk otse kraavi jooksis. See on näha ka videoklipist, mille kohapeal filmisime. Tekkis küsimus, kuidas on tänapäeval veel niisugune vastutustundetu ja mastaapne looduse reostamine üldse võimalik. Oli tunne, et oleme sattunud ajas tagasi, aega, kus looduse reostamine oli täiesti tavapärane tegevus. Kuidas saab üks ettevõte nii mastaapselt ja segamatult loodust reostada täna, kus iga inimene, kes oma prügi metsa viib, saab tugeva kriitika ja avaliku hukkamõistu osaliseks?
Sellel kinnistul liikudes võis küll välja lugeda, et neile mingid reeglid ega normid ei kehti, kuidas muidu seda kaost selgitada. Elades linnulennult vaid 3 km kaugusel, tekkis mul küsimus, kas niisugune laiaulatuslikult reosatud keskkond ei avalda minu kodule kahjulikku mõju, põhjaveele, meie kaevule, joogiveele? Maa-ameti kaartidelt leidsime kraavide asukohad ja on selge, et kinnistult tulev reovesi voolab kraavidest Kureojja ja sealt omakorda Pedja jõkke. …“
Vaikida ei saa
Tea Lall jätkas: „Pärast niisugust avastust pidasime perega nõu ja leidsime, et ei saa nähtut enda teada jätta. Me leiame, et iga kodaniku kohustus on sellest vastavat ametkonda teavitada, et rikkumine lõpetada.“
Materjalid saadeti Keskkonnainspektsioonile ja Keskkonnaministeeriumile. Kuna Urmas Laht kandideerib ka aasta põllumehe tiitlile lähetati šokeerivad jäädvustused ka Kaubandus – tööstuskojale, konkursi ühele korraldajale.
Keskkonnainspektsiooni Jõgevamaa büroo juhataja Dora Kukk andis teada et 24. juulil laekus neile tõesti avaldus reostuse kohta Kureoja sigala territooriumil.
„28.07.2014 käisid inspektorid ettevõttele ette teatamata Kureoja farmi territooriumi kontrollimas, omanikku on kontrollimisest teavitatud,“ selgitas Kukk. Tema sõnul vastas kohapeal kogetud olukord enamjaolt fotodel jäädvustatule. Vihmavaese aja tõttu olid vaid kuivanud väidetavad reoveeojad.
Täna, reedel lisas Dora Kukk järgmist: „Tänane olukord on selline, et KKI alustas OÜ Markilo suhtes väärteomenetluse veeseaduse § 38-5 lg 2 alusel, kuna sõnniku käitlemine Kureoja farmi territooriumil ei vasta veeseaduses ja selle alamaktides toodud nõuetele.
Edasised käigud on sellised, et võtame ütlused ettevõtte esindajalt, kogume täiendavaid materjale ja teeme nende põhjal väärteootsuse, samuti anname võimaluse ettevõttel endal vabatahtlikult territoorium korrastada. Kui ettevõte ise vabatahtlikult ei asu territooriumi korrastama, kaalume ettekirjutuse tegemist ja sunni rakendamist, aga sellest tasub rääkida alles siis, kui neid meetmeid vaja peaks minema.“
Ei kommenteeri
OÜ Markilo juhataja Urmas Laht keeldus jäädvustatut kommenteerimast. Kõigepealt tegi ta seda telefonitsi. Hiljem saabus ka meil: „Urmas Laht ei anna "ajakirjanik" Rein Sikule mitte kunagi mitte ühtegi kommentaari!“
