Tabasin pere pildile, kui nad hakkasid üle põllu mere suunas lahkuma.

Luiged siirdusid päris tiheda liiklusega Kuusalu-Leesi teele. Tekkis mure, et äkki pere ei jõua turvaliselt üle tee ja läksime neile appi - ämm ühele poole ja mina teisele poole, et luigepere saaks ohutult meie vahelt tee ületada.

Luiged jõudsidki tee äärde ja ootasid ja vaatasid päris tükk aega, kas ületavad tee või mitte. Ämm proovis ühte autot peatada, kuid selle juht viibutas vaid rusikat ja sõitis edasi. Minul oli seljas ohuvest ja võib-olla tänu sellele jäid minu poolt tulevad autod seisma. Kui palusin neil natuke oodata kuniks luigepere saaks ohutult üle tee, olid kõik lahkelt nõus seda tegema. Üks tore proua ütles, et tal on küll kiire, aga luigepere pärast on küll nõus ootama. Vahva!

Luigeisa uhkelt ees, ema ja pojad tema järel ületas pere tee, et liikuda edasi mere poole.

Aitäh kõigile inimestele, kes minu kohmakatele peatumismärguannetele reageerisid ja lasksid ühel armsal luigeperel suunduda oma uude elupaika!