Eestlastena oleme kitsid kiitusega ja samas tunneme kohmetust, kui meid personaalselt tunnustatakse. Kogen seda aastast aastasse, iseseisvuspäeva eel teenetemärke andes. Ikka ütleb osa neist, keda Eesti riik oma kõrgeima tänuga tänab, et nad ei tea, mille eest või miks just neile see tunnustus langes.

Lihtne vastus kõlab nii: see on teenetemärk teie igapäevase pühendumuse, töökuse, kutsumuse, järjekindluse ning mitmel puhul ka vapruse eest.

Sageli on see tunnustus meeskonnale, ettevõttele, asutusele ning samas ometi isiklik tunnustus justnimelt teenetemärgi saajale, kes on osanud tugeva meeskonna luua ja seda hoida.

Kindlasti kuulub suur osa meie tänust teie lähedastele nende toe ja mõistmise eest. Me kõik vajame seda kindlat kantsi, turvalist tagalat, perekonna ja sõprade omakasupüüdmatut tuge, mis annab meile jõudu olla edukas oma kutsetöös.

On oluline, et me oskaksime igapäevaselt märgata kaaskodanike tublidust ja leiaksime hetke, et öelda kiitev sõna. Sellest on palju kasu, nii ühele inimesele kui meile kõigile.

Ent ma ei pea õigeks riigi teenetemärkide ülirohket jagamist, sest siis kaovad tunnustust pälvinud inimeste väärikad lood suurde massi ära. Minu sooviks on aga, et iga Eesti teenetemärgi saaja tõuseks eeskujuna oma valdkonnas või veelgi laiemalt selgelt esile.

Te väärite seda. Teie teod muudavad Eesti tugevamaks. Teie tubliduse lood kokku näitavad Eesti suuremaks kasvamist.

Ma tänan teid. Eesti tänab teid.“