Matmispaiga olemasolust saadi teada kevadel, mil selle avastasid Saksa välishaudadega tegeleva organisatsiooni Volksbund Deutsche Kriegsgräberfürsorge eksperdid.

„Kogu see endine rinne asub madalikul tohutus soos. See pole meie mõistes soo, kust leiad jõhvikaid ja murakaid. See on kui tohutu mets, millel on must mäda pinnas, mille all on savi, mis ei lase veel maasse imenduda. Kaeva, kus tahad, igal pool on vesi. Seetõttu ei saanud ka meie leegionärid siin kaevikuid kaevata ja blindaaže ehitada, vaid tegid hoopis maa peale mudast ja palkidest onnikesi,” rääkis Leģenda juht Tālis Ešmits.

Kuna tänavune suvi oli väga kuiv, otsustati, et paremat võimalust minekuks enam ei tule ning nädala eest sõideti Venemaale langenud leegionäride säilmeid välja kaevama.

Seltsi jaoks oli see juba neljas ekspeditsioon Läti sõdurite võitluspaikadesse Venemaal.

Raske ligi pääseda

„Matmispaika saamisega oli suuri raskusi. See on keset pärapõrgut, kus pole telefonilevi ning ainsad teed on ehitatud sõja ajal ning on põhimõtteliselt kitsad metsasihid. Inimesi seal pole ja vahel harva satuvad sinna mõned jahimehed,” ütles Ešmits.

Kohaliku traktoristi abiga hakkasid ekspeditsiooni liikmed esimesel päeval matmispaigale lähenema, kuigi see polnud lihtne. Teel jäi traktor pinnasesse kinni ning vajus ümber, osa mehi eksis metsa ära ning terve päeva sadas vihma. 20. augusti õhtul jõuti õnnelikult õigesse kohta, et järgmisel päeval väljakaevamistega alustada.

Saksa vennashaudade komitee oli arhiivist leidnud ka vastava kalmistu skeemi, mis töid lihtsustas. Kuna maetud oli täpselt skeemi järgi, saab kindlaks määrata ka sõdurite isikud. Paljudel olid hauas ka isiklikke esemeid.

Nädala jooksul kaevati välja 354 sõduri säilmed, kellest 171 olid läti leegionärid. Ülejäänud leitud sõdurid olid sakslased, hollandlased ning isegi hispaanlased, kes samuti selles rindelõigus sõdisid.

Osa haudadest olid rüüstatud, kuid kahjud ei olnud suured ning suurem osa haudadest olid jäänud puutumata.

Hetkel on langenud sõdurite säilmed antud Volksbund Deutsche Kriegsgräberfürsorge hoole alla ning asuvad veel Venemaal. Esmalt viiakse läbi ekspertiis ning alles siis transporditakse langenud sõdurid kodumaale.

"Ekspertiis võib kesta mitu aastat. Kahjuks ei saa me selle käiku kuidagi mõjutada. Kui see lõppeb, maetakse Läti sõdurid ümber Lestene vennaskalmistule,” ütles Ešmits.

Kõigi töödega Kretšno külas veel lõpuni ei jõutud, kuna osa haudadest jäi kontrollimata. Ešmits loodab, et need saab ekshumeerida järgmisel aastal.

Ei ole esimesed

2. Läti SS-brigaad, millest moodustati hiljem 19. Relvagrenaderide SS-diviis, saabus Volhovi jõe rinde Kretšno sektorisse 1943. aasta aprillis.

Kõige aktiivsem sõjategevus toimusid seal 1943. aasta septembris, mil hukkus ligikaudu 140 läti leegionäri ning veel 600 sai vigastada. Volhovi rindel sõdis diviis kuni 1944. aasta jaanuarini, mil tuli taganeda Läti piirini.

Diviis võttis osa kõikidest Kuramaal peetud lahingutest. 9. mail 1945 alistuti Punaarmeele, kuid paljud mehed põgenesid metsa ning võitlesid seal metsavendadena edasi.

2015. aasta detsembris kaevati Läti ajaloos esimest korda Venemaa haudadest välja üle kahesaja 19. SS-diviisi sõduri säilmed, mis maeti ümber Lestene sõjaväekalmistule. Need leiti 2013. aastal Pihkva oblastist.

Allikas: Delfi.lv