Külastajad võivad seda maja ette proovima minna ning juhtidel tuleb edaspidi lihtsalt harjuda. Hea ju, kui muuseumis on suurem rõhk tegutsemisel ja õige vähe võimalust uurida peenikesi kirju ning esemeid klaasi taga.

Väljapanek nagu Hummer

“Politseitöö on maskuliinne, see on võitlus hea ja kurja vahel. Kui see väljapanek oleks auto, oleks ta Hummer!”

Nii räägib kunstnik Toomas Hõrak, kes muuseumi kujundas. “Tahtsin teha võimalikult nurgeliselt, ei midagi pehmet ega ümarat, hoopis tugevad kontrastid, nagu need selles maailmas on!”

Hõraku jutule lisab kaalu rääkimiskoht – õõvastav tuba Eestis toime pandud jõhkramate kuritegude kirjeldustega.

Projektijuht Andres Tölp ütleb, et väljapanek ongi pilk tänapäeva ning näitab nii politseiniku töö rutiinsemat, helgemat kui ka raskemat poolt.

Ajaloo tutvustamiseks on vähem, tegeliku elu näitamiseks rohkem ruumi. “Ise olen seda muuseumi tehes saanud hulga kasulikke teadmisi,” räägib Tölp ja osutab pangaautomaadile. Sealt saab külastaja teada, kuidas pätid PIN-koodidele jälile jõuavad ning millest on aru saada, et sularahaautomaati on muudetud.

Üks ruum on mõeldud tutvustama konstaabli igapäevaelu. Seal on isegi jämedate trellidega arestikamber, mis õnnestus muuseumile saada siis, kui Rakvere politseijaoskond uude majja kolis.

Samast ruumist saab ka vihjeid, kuidas vargad taipavad, et pererahvast kodus pole ja sisse murravad. Isegi taskuvaraste töö tutvustamiseks on oma nurgake.

“Miilitsaaega muuseumis ei näe, see vedanuks temaatika liialt laiali,” selgitab Tölp. Seda meenutab siiski musta-valgetriibuline puust sau, mis ka politsei algusaegadel veel kasutusel oli.

Kogu muuseum on pigem gruppidele kui üksikkülastajatele. “Gruppidel on koos lihtsalt lõbusam, ning kõige huvitavam on vast õpilastel, kes saavad ise teha kõike seda, mida nad on varem telest näinud,” räägib Tölp.

Kirst narkoruumis

Üks selline koht on näiteks märuliruum, kus saab kasutada märulipolitsei varustust ja proovida, mis tunne on seista vastakuti möllava rahvajõuguga.

Kui kunstnik Hõrak ütleb, et see pole mingi ninnu-nännu maailm, siis õigus tal on – nähes statistikast, kui palju on Eestis ühes aastas narkosurmasid, ei kõheldud panemast narkoruumi ka üht raskest puidust kirstu.

“Me paneme ennetusele teadlikult rõhku,” tunnistab Tölp. Sestap ongi nii oluline, et kohas, mida eeldatavalt hakkavad külastama noored, oleks asjad päriselust. Vähestes vitriinides näeb ka pärispüsse ja teravaid, vangidelt ära võetud pussnuge.

Nõndanimetatud CSI ruumi laual on uurija töökohver ning vahendid fotoroboti koostamiseks. Samuti saab siin võtta sõrmejälgi ja neid omavahel
võrrelda.

Järgmine ruum viib juba valgekraeliste kurjategijate maailma. “Kui inimene on siit läbi käinud, oskab ta eristada pärisraha valerahast,” kinnitab Tölp.

Selles ruumis saab teada, kuidas võltsitakse maale, allkirju ja tehakse muid peenemaid pettusi. Ilmselt tuleb paljudele üllatusena, kui lihtne on tegelikult hoida silma peal inimesel, kes kasutab arvutit ning mobiili.

Esimesed huvilised kirjas

Poolteist tundi kestev ekskursioon lõpeb uurimisega: nüüd juba uute oskuste ja teadmistega varustatud külastajad suunduvad kuriteopaigale.

Keldris avaneb uks kabinetti, kus on lahtimuugitud seif. Siin tuleb võtta näpujälgi ja uurida kas röövel on jätnud veel endast märke maha.

Hirmsam lugu on teises ruumis – seal on toimunud kiremõrv! Spetsiaalne lamp peab näitama, kas ruumis on verejälgi, tuleb leida mõrvarelv ja tähistada asitõendid.

“Vähemalt sellist ruumi üheski teises Eesti muuseumis ei ole, selles olen ma üsna kindel,” arvab Tölp uksel seistes ja mõrvapaigale pilku heites.

Esimesed õpilaste rühmad on külastuse juba broneerinud.



PÄTT JA POLITSEINIK

Eesti Politseimuuseum

- 10. mail avab SA Virumaa Muuseumid Rakveres Eesti Politseimuuseumi, mis valmib koostöös Eesti Politsei- ja Piirivalveametiga.

- Muuseumis saab testida turvavööd, mõõta reaktsiooni autoroolis, proovida selga politseivarustust, õppida käituma tänavarahutustes, võtta sõrmejälgi, lahendada kriminaalseid
mõistatusi ja külastada luuretuba.

Allikas: Eesti Politseimuuseum