Lettidele valguv veri, nugadelt pritsiv veri, kaupmeeste – lihunike kätel hanguv veri, verine asfalt takkatippu. Suisa vereuputus, verev kosk emotsioone, mida naudivad sajad ja tuhanded turulised läbi aasta.

Müüjate peade kohal rippuvad seapead ning loomasoolikad. Lakkamatult värsket liha lõikuvad noad kesk pealinna tänavat, kiriku sissepääsu veerel. Selline on Sitsiilia pealinna Palermo turu argipäev. Üle kvartali kajavatest kaupmeeste hüüatustest oma kauba reklaamimisel me pikemalt ei räägi.

Kas mäletate toiduinspektorite ja Eestimaa kuulsa krõpsutootja Maalehes kirjeldatud vägikaikavedu? Sel taustal tundub: mõnigi Eestimaa hüsteerilis-neurootiline toiduinspektor võiks end seal, Itaalias põlema pista või vähemasti kreepsu saada.

Meie ülepingutatud mõistes toiduhügieenist pole seal lõunamaa tänavaturul juttugi. Samas on rahul kliendid nii vaesematest kui keskklassi peredest. Samasugustelt turgudelt hangivad värsket liha ja kala ka Palermo paremad restoranid. Ehkki kliima on Eesti omast aastaringselt nii kaks korda kuumem ei kaeba keegi roiskunud toidu üle.