GALERII: „Jahis ainult naised“ tõi kokku Eestis harva nähtava suurjahi


Jahis ainult naised 2015 Põltsamaa jahiseltsi maadel
Vups! oli koer perenaisel süles.Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Tänavune jahinaiste ühisjaht peeti laupäeval Põltsamaa jahiseltsi maadel ning välja mindi Eesti mõistes erakordselt suures koosseisus.

„Jahis ainult naised“ korraldamine Põltsamaa jahiseltsi maadel oli kohalike jahimeeste pakkumine ning ürituse õnnestumise nimel tehti kõvasti eeltööd.
MTÜ Eesti Jahinaised juhatuse liige Hegne Lump ütles, et sel aastal oli registreerunud naisi rekordarv — 80. Kohale jõudis neist 60. Koos Põltsamaa jahiseltsi meestega läks metsa aga ikkagi 80 inimest, mis on Hegne Lumbi sõnul Eestis erandlik ning nii suure osalejate arvuga ajujahte korraldatakse harva. Enamasti ollakse ajujahil väljas mõnekümne inimesega.
Neile, kes on jahipidamisega vähem kursis: ajujahil võetakse ette kindel ala ning osalejad jagunevad küttideks ja ajajateks. Kütiliinil olijad seisavad püssidega kindlaks määratud kohtadel, ajajad aga suunduvad ühises reas kära tehes nende poole. Ei tohi tulistada ajajate ega üksteise poole ning tuleb oodata hetke, mil loom tuiskab kütist mööda ja lask on ohutu. Kütiliin seisab oma teeservas paigal ja uitama ei tohi oma kohalt minna enne, kui lubatakse liikuda.
Sel korral vahtisid kütiliinil olijatest mitmed põtradega suisa tõtt — nutikad loomad tajusid ohtu, metsast üle tee lippama ei asunud ning hiilisid hoopis kütiliiniga paralleelselt rõngast välja.
„Vähemalt neli põtra jäi sisse,“ kinnitas üks meestest, kes loomade liikumist oma kohalt hästi nägi. Lasta ei saanud ning nii oli nende loomade õnn sel päeval jahimeeste õnnest etem.

Seotud lood:

Hääletu tormamine tihnikus
„Iga krõps lööb adrenaliini üles,“ tunnistas noor jahinaine, kes puude langemise peale kiirelt ümber pöördus.
„Jah, see võib tunduda imelik, aga isegi joostes teevad suured loomad väga vähe häält,“ märkis jahijuht Toivo Tõnson. „Karu liigub näiteks nii vaikselt, et kui tuleb, siis lausa imestad, et kuidas ta nüüd äkki siia sai? Põdrapulli on vahel kuulda, kui oksad mööda sarvi käivad, lehm aga tuleb täiesti hääletult.“
Huvitaval kombel oli sel korral jahimeeste ees eelis telereporteril, kelle metsa poole suunatud mikrofon läbi kuulari esimesena tasase ragina kinni püüdis.
„Tuleb,“ sosistas reporter kaamera tagant, sekund hiljem oli põder teel ja sama sekundiga uuesti metsa kadunud. Ühekorraga kõmatanud kaks püssipauku kajasid korraks puudelt vastu ja oligi kõik. Nii nagu põder tuli, nii ta ka läks. „Hirve ei jõuaks üldse lasta, hirv lihtsalt hüppaks üle tee,“ rääkisid teadjamad.
Kaameramehed vaatasid närviliselt salvestisi üle. „Suurelt ekraanilt on põder näha,“ arvas kanali „Ohota i Rõbalka“ reporter kergendustundega. Tema oli koos meeskonnaga jahinaistest pooletunnist saadet tegemas, mis peaks eetrisse jõudma järgmise aasta alguses. Tiimi meesliikmetel olid endilgi püssid kaasas ning ühel neist õnnestus ka põder küttida.
Praegu on Eestis registri andmetel 320 jahinaist ning see arv on viimastel aastatel kasvanud. Hegne Lumbi sõnul jääme näiteks Soomele veel kõvasti alla, kuid naiste huvi jahi vastu on tõusuteel.
Avalikkus on vähemalt netikommentaarides sellise tegevuse küll karmilt hukka mõistnud, kuid naised pole sõna otseses mõttes püssi põõsasse visanud. On neid, kes on jahimehe tunnistuse saanud alles hiljaaegu ning ka neid, kel staaži juba paarkümmend aastat.

Loe veel

Miks naine püssiga metsa läheb?
Pähkelpruunide silmadega Anna ütleb, et ta ei mõelnud mitte kunagi, et tema ja püss võiks ühte lausesse sobida. Või et temast endast saaks jahimees. Mis siis juhtus?
„Kolisime maale,“ räägib ta. „Üksik talu, hajaasustus. Õue tuli kärnas kährik, tulid ka kärnas rebaseid. Jahimehi aga mitte.“ Anna mees võttis kätte ja hakkas ise jahimeheks, naine koos temaga. Mis sa ikka teed ära?
Annalt pärineb ka mõte: parim jahitrofee on korralik jahijutt! Ning siin ei ole mõeldud mitte fantastikasse kippuvat kirjeldust majasuuruste karudega kokku juhtumisest, vaid metsast saadud elamusi, mida on endal tore rääkida ja teistel põnev kuulata. Ja emotsioone sellisel alal juba on.
Paljud naised ongi sattunud jahimaailma läbi perekondliku traditsiooni, enamasti jahihuviline isa ees, tütar sabas.
Selgi jahil võttis naistel suu muigele kümneaastane piiga, kes isa kõrval kütiliinis koha sisse võttis.
„Olen näinud rebast, kitse, hirve, kährikut, põtra ja karu,“ luges laps vurinal ette. Isa muigas ja ütles, et tüdruk on tõesti metsas kaasas olnud. „Oleme palju käinud püss kaasas, aga pauku polegi enamasti teinud. Oleme niisama vaadanud,“ rääkis mees. Karu nähti ära üheskoos viljapõllus sealsamas Põltsamaa jahiseltsi maadel.
„Kui seda tüdrukut vaatan, siis tunnen ennast ära,“ sõnas 21aastane neiu, kes samuti isa eeskujul jahimehe eksami ette võttis. IT-d õppiv noor naine on kibe käsi nii püssi kui arvuti taga — moodsas maailmas, kus kõik elektri kadudes kohe toppama jääks, väga hea kombinatsioon.
„Jahis ainult naised“ on jahihuvilistele naistele hea võimalus kohtumiseks, sest jahile tullakse erinevatest maakondadest ning naiste ametid ja ka taust on väga erinevad. Mõni naine on oma jahtkonnas üldse ainust õrnema soo esindaja ning tunnevad rõõmu, kui õnnestub teiste sama huviga naistega tutvuda.

Liblikad kesapõllul
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevdirektor Tõnis Korts ütles, et naiste tulek jahimaailma väga hea, sest naised oma kohusetundlikkuse ja hoolikusega toovad jahipidamisse vastutustunnet ja hoolimist. „See on täiesti hoomatav,“ kinnitas Korts. „Juba see, kui reegleid järgivad ollakse ohututehnikas väärib kiitust. Meie naised on üldse väga vastutustundlikud ning on ainult hea, kui nad sellist suhtumist jahipidamisse endaga kaasa toovad.“
Ei saa salata, et naised on olnud häiritud üldsuse reaktsioonist, mis tekib, kui naisi küttidena näidatakse. „Linnas aknast ju loomi ei näe, see on idealiseeritud pilt,“ arvas üks naistest. „Aga meie elame keset loodust ja näeme tõelist olukorda. Inimesed on lihtsalt tegelikkusest võõrandunud, kuid see pilt läheb paika alles siis, kui päriselt hakkad näiteks huntide või ilvestega kokku puutuma ning näed, mida võivad need loomad teha, kui end julgelt tunnevad.“
„Jahis ainult naised“ saagiks oli sel korral kolm põtra ja kaks metssiga. Loomi nähti aga palju enam. Metsas oli kaasas ka desolahus, millega enne kojuminekut saapad üle lasti. Katkuohu tõttu oldi väga hoolikad ka kütitud sigade kokku korjamisel ning tavapäraste piltide tegemiseks neid kärust maha ei võetud.
Päev kujunes väga ilusaks nii ilma kui hea korralduse poolest ning näis, et see meeldis kõigile. Väga rahul olid ka Põltsamaa jahiseltsi mehed.
„Nagu kaunid liblikad oleks meie sügisesse metsa laskunud,“ ütles Toivo Tõnson rahulolevalt.
Peab ütlema, et midagi kerget jahinaistes tõesti on. See tuli eriti ilmsiks teises ajus, kus üks kütiliin kulges mööda mudast ja sigade porijälgi täis sihti. „On ikka maastik,“ ähkis kaameraga telemees lurts ja lurts pinnasesse vajudes.
Jahinaised läksid samast kohast üle kergelt, sisse vajumata ja mülgast justkui märkamatagi.
Veidi vähem haldjalik oli moment autokastis, kui juht läbi augu põrutas ja kogu jäägrite seltskond lakke põrudes nagu üks (jahi)mees kiljatas.
„Fantastiline päev!“ võttis üks osaleja muljed kokku.