GALERII | Kord aastas kohtuvad jahinaised hiilisid põdraradadel

 (3)
Jahis ainult naised 2017
Inimene saab nii, et on rahulik ja teab, mida teeb, aga taksikoer saab nii ka, et on pöörane ja teab, mida teeb.Foto: Anni Õnneleid

Kaheksandat korda sai kokku Eesti jahinaiste seltskond, kes müttasid looduses, küttisid põtru ja kroonisid enda sekka austusväärse jahikuninganna.

Üks karjääripoliitik lubas laupäeval oma erakonna kohta hullu avaldusega välja tulla. Rääkis reede õhtul telefonis mulle loo nimesid nimetamata ära. Stoori tundus uskumatu. Jäi veel üle tema lekitatavad dokumendid üle vaadata. Öötaevas langes paljulubav täht.

Ärkasime kuuest, et vara Jõgevalt Haapsallu jõuda. Veel oli pime, veel tundus põnev. Uskusime, et pärastlõunaks on eelmine skandaal unustatud ja uus asemel.

Siis käib mingi plõks ajus. Väljas hakkab valgenema. Paistab nagu sügise parim aeg. Puud kollased ja punased. Lehed pole veel maha langenud.

Vahin üle õla autoaknast, kuidas päike tõusma hakkab. Vihma ei saja. Miks ma laupäeval töötan? Näeme Märjamaal, kuidas parklas jahimehed kogunevad, enne neid olid ka mingid sellid metsa ääres. Mida see poliitik tahtiski? Mina tahaks hoopis puulehti katsuda. Metsa tuleks minna ning valimised ja Haapsalu poliitik seenele saata. Näe, kui ilus vettinud põld! Ma ei pea enam vastu, keerame Läänemaal teelt kõrvale.

Rahustav metsatee, mõnus metsapeatus. Siin on jälle mingid oranžide vestidega jahimehed. Ei, naised hoopis. Nii palju koos! Süüa on. Mahla. Värsket punast mahla! Singileiba. Kas tohib? Jaa. Vinnutatud liha. Hirv. Võta! Suva töö, jääme siia. Koerad, kolm taksi – Uno, Fedja ja Sulo. Linnukoer Tiki. Mis siin toimub?

Seotud lood:

Põdrajahiks läheb. Võime ka jääda? Inimesi üle viiekümne. Mõned mehed ka seltsis. „Karu välja tuleb, siis vaadake, et hästi palju pilte teete,” ütleb üks. Lubavad mind ajajaks. Mul hääl kõva ja kummik pagasnikus. Nõus!

Pildil näete vasikat, kes tegi muljetavaldava jooksu ning läks seejärel oma teed. Foto: Anni Õnneleid

Sume mets eksitab

Astrid on 13 ja Keidi 14. Keidi on varem kopraid jahtinud. Viimati said korraga 13 tükki kätte. Suitsutatuna pidi hea olema. Oma Valgu jahiseltsis on Keidi emaga ainus naine. Teised jahinaised on ka oma seltsides suhteliselt üksi, aga metsas on kõik võrdsed – tulistavad, roogivad, vinnavad. Kord-paar aastas on hea soopõhiselt kokku saada.

Ma olen esimest korda jahil, hakkan Ingridiga paari. Tal ka erilist kogemust pole. Ta Tõraverest, ma Elvast, järelikult sobime. Seletatakse olukorda. Mets kolmnurkne. Ajajad lähevad ühest küljest sisse, karjuvad, häälitsevad ja räuskavad. Püssilaskjad igal pool ümber.

Koeri jälgitakse äpi kaudu, neil on saatjad kaelas. Teisi inimesi jälgitakse ka. Saab liini sirge hoida. See on jälle üks eesti maailmavallutav äpp – Huntloc. Koera saab saatja kaudu tagasi ka kutsuda, kõlar on küljes. Koerad ei jõua ära oodata, millal metsa jooksma saab, põdralõhn ajab pööraseks.

Mul äppi pole, aga Ingridil on. Ma mõtlen, et suva, kuulan vasakult-paremalt kust karjutakse ja püsin järjel.

Huntloci asutaja Herko selgitab, kuidas digiajastust metsas kasu lõigata. Foto: Anni Õnneleid

Aju algab. Inimesed on nii tihedalt koos, lähen pisut eemale. Ilgelt on muda, lehtpuuvõsa, lompe, murdunud puid ning vihma tuleb hellalt kuid heldelt. Suva, hea on metsas hulkuda ja karjuda: „Õõoo”, „Aaee” või „Põõdeer”. Koerad sumpavad aeg-ajalt mööda ja on täiesti omas elemendis.

Kellegi targem hääl hõikab, et vaja vasakule hoida. Teen nii. Varsti jälle. Tõrjun põõsaid ja püüan suunda mitte kaotada. Tundub, et lähen alguse suunas tagasi, aga ümberringi kuuleb teisigi hõikajaid. Püsin kannul. Läbimärg olen küll. Püssipauke on vähemalt kolmel korral kostunud.

Tunni aja pärast saan aru, et hääl mille järgi ma viimased kümme minutit joondunud olen, on jäänud ainsaks hõikajaks ja tema ka enam väga tihti ei häälitse.

Jah, nii on. Jooksen selle ainsa inimese juurde. See neid on Kaire Vana-Vigalast. Tema tuli minu hääle järgi, mina tema järgi. Kaire on teist korda jahil, aga looma ei raatsiks lasta. Hommikul voodis mõtles, et kas on väärt tulla, aga nüüd müttab metsas koduselt nagu oleks ise uluk. Kui vait jääme, siis on ümberkaudsed hääled kaugel.

Äpp on tal küll, aga selle kompass on vist nihkes. Pole päris kindel, kus teised ikkagi asuvad. Kuidas ajajate hõikajahääled nii kaugeks on jäänud? Lähme natuke ühes ja natuke teises suunas. Hääli tuleb siit ja sealt. „Mida me ikkagi teeks, kui nüüd põder vastas oleks?” küsib Kaire. „Mängiks vast surnut,” ajan segi karu kohta käiva õpetuse.

Loe veel

Kui jälle segaduses telefoni vaatame ja parimat suunda püüame välja mõelda, hüüan „aidake” ja üks meeshääl vastab. Polegi kaugel. Näe, seal metsa ääres on teisi ajajaid ka välja tulnud. Mõni on päris külmetunud. Ongi kõik ajatud. Kuskil oli saaki ka saadud. Üks mees jahtis kolm vasikat.

Paremal olev Juulia meelitas Kaire ka jahile, kellele metsas ekslemine paistab esimeste kogemuste põhjal õige harrastus olevat. Foto: Anni Õnneleid

Eriline tunne on sees

Eda ja Aili on õed. Vanast jahiperekonnast. Aili on ainsa inimesena käinud kõigil kaheksal „Jahis ainult naised” kokkusaamisel. Eda lasi täna vanaisalt päritud püssiga oma esimese põdra.

Kui põdralehm põõsas kohmerdas, siis läks pulss üles. Tulistas. Algul mõtles tagasihoidlikult, et ei saanud pihta. Teisest rauast ei läinudki püss lahti. Adrenaliinitunne korvas ebaõnnestunud lasud. Pärast vaadati äpist, et üks koer on kakssada meetrit eemal pikalt ühes kohas püsinud, et mis tegi seal. Keegi läks uurima, näe, valvas langenud põtra. Kui Eda teada sai, helistas kohe isale.

„See on eriline tunne. Tunnen tänulikkust looduse ees ja seltskonna ees, kellega me siin oleme,” räägib Eda pärast lõunasööki. „Saak pole esmatähtis.”

Kaks algajat tüdrukut ekslesid päris pikalt vihmases metsas. Tund aega üritati aru saada, kus nad. Mõnel teisel oli veel külm, aga lõke soojendas. Ingrid jõuab ka siia, sööb suppi ja ütleb, et tundis mu pärast muret ja hõikas mu nime. Ma küsin, kas ta vasakule ei keeranud, kui keegi käskis, aga ta ütleb, et keeras ikka, aga mitte nii palju.

Mis naine hakkab jahimeheks, teen kiire küsitluse. Selgub, et variante on palju ja piiranguid pole. Kokk, pangateller, restoranipidaja, põllumees, kliendihaldur ja kooliõpilane. Nii linnast kui maalt. Mõni käib igal nädalavahetusel jahil. Mõni käib kord paaris kuus. MTÜ Eesti Jahinaised juhatuse liiga Juulia käib igal laupäeval. Ta ütleb, et Eestis on 378 jahinaist. Mõni käib korra ja talle sellest piisab, aga paljud jäävad.

Nii lõppes päeva esimene aju, mille järel reporter ja fotograaf ära läksid. Märg oli. Poliitikuga kohtumise riided olid seljas. Naised jätkasid koos asukohta pakkunud Kullamaa jahiseltsi meestega metsas õhtuni müttamist ja said enne kuninganna kroonimist ka ühe sarvedega looma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare