„Eestis on küll üksikud edukaid ettevõtete mikrokooslusi nagu näiteks puidutöötlejad Avinurmes, puitmajade tootjad Räpinas või plastifirmad Hiiumaal, kuid mida aeg edasi, seda raskem on neil aga kasvavate töö- ja sisendtegurite hindadega konkurentsis püsida.“

Raagmaa nentis, et uued 5-10 000 vallad oleksid kindlasti haldussuutlikumad, sest tekiks uute koosluste sünergia, oleks vähem kohalikku ringkäendust, enam võimalik palgata spetsialiste ja vähem eriarvamusi.

„Aga, kui vallas on vaid 3-6000 tööealist, siis ei ole seal reaalne tekitada asjatundlikke ettevõtluse tugiteenuseid. Hoolimata kriisiaastate õppetundidest väitsid 2013. aasta linna-valla päevadel mitu omavalitsusjuhti ikka veel, et nende jaoks on ettevõtluse tugimine lausa kahjulik tegevus. Ka keskvalitsuses napib täna arusaama, et väljavalitud kasvuettevõtete kõrval on vaja tegeleda ka ülejäänud kümnete tuhandete ettevõtete võimekuse kasvatamisega.“

„Kuidas aga tõmbekeskuse-valdu luua? Praegu ei ole koalitsioonis kokkulepet ja see on omavalitsustele hästi teada,“ rääkis Raagmaa, „vallajuhid ütlevad otse välja, et reformi on vaja vaid selleks, et neile veelgi vähem raha anda. Veelgi kriitilisem küsimus on aga uute volikogude toimimises. Vähemalt pooled senised liitumised ei ole tekitanud uut ühtset valda, vaid liidrite vahel üksjagu uusi konflikte.“

Raagmaa pakkus välja, et tegelikult oleks täna võimalik suhteliselt lihtsalt omavalitsuste ülesanded ära jagada: „Loomult kohalikud funktsioonid nagu sotsiaaltöö, kultuur alusharidus – seega ka mõned olulised töökohad – jääks valdadesse alles ja maavalitsustest-arenduskeskustest saaks moodustada administratsiooni hariduse, tervishoiu, arenduse, planeerimise, transpordi ja veel mõne mastaapi eeldava ülesande tarvis.“

„Ka praegu oleks omavalitsusjuhtidel võimalik määrata ainumateks tõmbekeskusteks maakonnalinnad. Saarlased-hiidlased nii tegidki,“ ütles Garri Raagmaa.