Pariisi läksin neljapäeval. Läksin Paris Photo näitusele Grande Palais kursakaaslastega - õpin fotograafiat magistris.

Mida reede õhtul tegid?

Kogu reedese päeva olin näitusel ja pärastlõunal läksin kursusekaaslastega sööma Gare du Nord'i rongijaama juurde, see oli natuke pärast kella kuut. Alguses plaanisime õhtuks kuhugi edasi istuma minna, aga (õnneks) polnud pärast pikka päeva ja täis kõhtu enam jaksu.

Teised läksid lähedalasuvasse hotelli, aga kuna minu öömaja jäi rohkem Pariisi äärde, siis läksin raudteejaama. Rong sõitis läbi Saint-Denis', mis oli siis üheks terrorikohaks (Saint Denis’s asub Stade de France staadion, kus peeti Prantsusmaa-Saksamaa maavõistlust jalgpallis ja mille kõrval laskis ennast õhku enesetaputerrorist). Õnneks läks mu rong sealt umbes 20 minutit varem läbi.

Öömajas hakkasin Prantsusmaa-Saksamaa jalgpalli vaatama ja siis kostus juba läbi teleka ja akna kaks tugevamat pauku.

Pärast mängu hakkas uudistest tulema järjest sündmusi. Kursakaaslased olid hotellis, õnneks viimasel korrusel ning kuulsid öö läbi sireene. Paar tuttavat olid tulistamiste kandis, neist alguses ei teadnud midagi, kui neist kuulsin, siis sai magama mindud.

Milline oli sinu reaktsioon?

Reaktsiooni on raske kirjeldada, tundub uskumatu lihtsalt, et selliseid inimesi on olemas.

Mis laupäeval linnas toimus?

Laupäev oli ärev, olin tädi juures ja nad olid ikka vapustatud. Uudistest vist midagi muud ei tulnudki. Alguses ei saanud aru, kas üldse laupäeval uksest tohib väljuda, kas riigist välja saab jne. Lõpuks võtsin julguse kokku ja läksin rongile, et tagasi kesklinna sõita.

Linn tundus pealtnäha tavaline, aga tegelikult olid kõik poed peale toidupoodide kinni, samuti kõik turistiatraktsioonid. Meil oli just laupäeval plaanis teha ringkäik peale Pariisile. Eiffeli torn oli kinni, kuid inimesi siiski jagus. Muidugi oli iga nurga peal näha politseid ja rongijaama lähistel täisrelvastuses sõjaväelasi. Samuti liikus inimesi Champs-Elyseel, kuid sealne jõuluturg oli kinni. Kinni pandi ka Paris Photo. Jäi natuke kummituslinna tunne, selline sürreaalne õhkkond.

Mis tunde terroriaktid sulle jätsid?

Ei oskagi öelda, mis tunne jäi. Tühi tunne jäi. Ühest küljest on väga tore, et enda ega tuttavatega midagi ei juhtunud, teisalt väga paljude inimesega juhtus. Peaksid ju teadma, et selline asi võib juhtuda, arvestades, mis hetkel kõik maailmas toimub, kuid samas ikkagi ei usu seda. Ja kui see kõik su kõrval toimub, siis on veel uskumatum. Mulle isiklikult ei mahu pähe, et keegi kellegi lihtsalt heast peast mingi väljamõeldud tüübi jaoks maha laseb või tema jaoks ennast õhku laseb. Tahaks loota, et mitte kunagi enam nii ei juhtu. Kuid kurb reaalsus on see, et keegi ei tea, mis nüüd edasi saama hakkab.

Allikas: Läänlane