Haigestumine keelatud! Isegi nohusse ei tasu jääda...
Need on inimesed, kellel pole õnne omada ravikindlustust. Kellele juba kerge nohu ja köha võivad tähendada hoomamatut muret: kui sellest mõni tõsisem tõbi areneb ning ma näiteks haiglaravi vajan, kuidas ma selle eest tasuda suudan?
Üldjuhul ei suudagi, kuna ühe voodipäeva piirhind jääb haiglas harva 900 kroonist allapoole.
Ja kuna ravikindlustuseta inimesed tulevad enamasti vaevu ots otsaga kokku, ei suuda nad maksta ka ambulatoorse arstivisiidi, analüüside ega uuringute eest.
90 000 inimest on 6,5% Eesti elanikkonnast. Ruhnu saarel on ravikindlustuseta elanikke 14%, Mustjala, Illuka ja Piirissaare valdades üle 12%, paljudes valdades pole kindlustust igal kümnendal.
“Pikemas perspektiivis võib nende inimeste halvenenud tervis minna riigile väga kalliks maksma,” nendib õiguskantsler Indrek Teder, kes on teema oma südameasjaks võtnud. Sest põhiseaduse järgi on igaühel õigus oma tervise kaitsele.
Aga õiguskantsleri kantseleis vastselt valminud uuring ravikindlustamata inimeste võimalustest arstiabi saada kinnitab, et see õigus peab vett ainult teoorias.
“Kõigis uuringu küsimustikule vastanud 15 maakonnas oli ülekaalus seisukoht, et riigi poolt rahastatavate tervishoiuteenuste hulk ei taga ravikindlustuseta inimestele põhiseadusest tulenevat õigust tervise kaitsele,” ütleb Teder.
Mis siis saab, kui nad ikkagi haigeks jäävad?
Kepiga mehe lugu
Autojuht, teetööline ja nii edasi. Pensionieelikust Saaremaa mehe loetelu ametitest, mida ta kunagi pidas, venib pikaks.
Aga siis tuli aasta 1996, tema koht koondati, ning mees jäigi tööta. Võttis end küll tööbüroos arvele ja läks pakutud koolituselegi, aga siis hakkas tervis jupsima. Pooleli jäid nii koolitus kui kohustuslikud visiidid tööbüroosse.
“Tervis läks ikka väga hulluks,” kostab ta. “Ma ei saanud õieti liikudagi, selg nii valutas. Tegelikult algasid seljahädad mul juba sõjaväes, selgroog vajus kuidagi kõveraks ja mingi lülide jama tekkis ka.”
Kui mees enam valu taluda ei jaksanud, laenas eakas ema talle oma pensioniraha ning poeg sai arstivisiidi kinni maksta. Määratud rohtudest oli mõnda aega ka abi. Aga valu süvenemine sundis teda peatselt taas tohtrite manu ning siis läks ka rohkem raha tarvis.
Nii kõmpis mees vallavalitsusse ja rääkis mure ära. Vald tasus perearsti ja eriarsti visiitide, uuringute ning haiglaravi eest. Kuni mehele määrati puue, mis tõi koos töövõimetuspensioniga kaasa ka ravikindlustuse.
Nüüd peab mees võtma iga päev viit sorti ravimeid, aga jaksab need oma pensionist kenasti välja osta ning natuke raha jääb ülegi.
“Kui ma poleks arsti juurde pääsenud, peaksin vist kogu aeg valu kannatama,” kohmab mees.
Tõsi, selg annab aeg-ajalt endast nüüdki valuga märku, rohtudest hoolimata. Aga seda ainult siis, kui mees üle pingutama kipub või kepi käimisel nurka unustab.
“Ilma kepita vajub mul selg päris ära,” möönab ta. “Ilma kepita jaksan astuda ainult paarkümmend sammu. Aga kepiga – tervelt paarsada!”
Avariisse sattunu lugu
Parimas eas pealinna mees tuli eluga niimoodi toime, et teised puha kadestasid. Midagi seadusevastast ta ei teinud, aga ametlikku töökohta tal ka polnud. Oli omamoodi ettevõtja, kes rabas siin ja rassis seal, ning sai kokku just nõndapalju raha, et äraelamiseks paras oli. Ravikindlustust need tööotsad aga ei taganud.
Ja siis põrkas tema auto ninapidi teise masinaga kokku ning mees viidi luumurdudega haiglasse. Kõik esmavajalik tehti vältimatu abi teenuste raames ära ning mees kirjutati haiglast välja. Aga päris terve polnud ta kaugeltki – põlv tegi ikka veel häda ning valu leidus mujalgi.
Oma säästudest oleks mees taastusravi eest osaliselt küll tasuda saanud, aga siis omadega nulli jäänud ning ravi oleks ikkagi katkenud. Ravikindlustus osutus hädavajalikuks ja mees sai tuttavalt abi paludes tema firmasse väikese palgaga ametlikule tööle.
Taastusravi on kestnud juba ligi kaks aastat ja nõuab jätkamist. Seda oma taskust kinni maksta oleks – eriti avarii tõttu kahanenud töövõimet silmas pidades – ilmvõimatu.
Pimeda mehe lugu
See pisut rohkem kui poolsajandi maamunal ringi patseerinud mees ei mäleta täpselt, millal ta viimati ametlikku töökohta omas. Ammu, oleks kõige õigem määratlus.
Ta elab ühes Tartu maakonna linnas ning teenis raha nipet-näpet juhutöödega. Tuli kuidagi ots otsaga kokku ega taibanud elu üle kurta – paljudel ümberkaudsetel olukord ju palju
hullem!
Kohaliku sotsiaalnõuniku soovitused end tööbüroos arvele võtta ning seeläbi ka ravikindlustus saada jätsid mehe külmaks. Tervise üle polnud ta siiani kurtma pidanud ning tõenäosus, et varsti midagi juhtuda võiks, kuulus tema meelest utoopia valdkonda.
Aga mullu sügisel läks ta järvele kala püüdma, silmad rõõmsalt säramas. Kui ta end koju minema asutas, ei seletanud need silmad enam vähimatki – mees oli kummalisel kombel ühtäkki pimedaks jäänud.
Seni utoopilisena tundunud arstivajadus kerkis otsekohe päevakorda. Miks nii, mida teha, kas see on jäädav?
Elukaaslane talutas mehe sotsiaalnõuniku juurde. Andke nõu. Aidake, palun.
Ametnik kirjutas garantiikirja, et linn tasub arstivisiidi ja vajalike analüüside eest. Mees käis uuringutel ning selgus, et mõlemad silmad vajavad operatsioone, ja mitte odavaid.
Sotsiaalnõunik saatis mehe omavalitsuse autoga tööbüroosse arvele võtma ning kehutas teda iga kuu end seal näitamas käima. Kui lõikuse aeg kätte jõudis, oli ravikindlustus juba kehtima hakanud ning mees sai muretult opilauale heita.
Lõikuse tulemus ületas ootusi – nägemine taastus pea täielikult. Ka teise silma opereerimise aeg on juba kindlaks määratud.
“Nüüd ma saan aru küll, et seda kindlustust on vaja,” nendib mees. “Muidugi olin ise süüdi, et juba varem selle pärast ei muretsenud.”
Kellel puudub ravikindlustus?
Sotsiaaltöötajad on oma hinnangutes otsekohesed. Nende sõnul on ravikindlustuseta inimeste puhul tegu enamasti elu hammasrataste vahele jäänutega, kelle elukombed ja vastutustunne jätavad soovida. Kes ei tööta üldse või teevad ümberkaudsetele elanikele kõhutäie või viinapudeli eest aeg-ajalt juhutöid. Kelle elustiili sobib kirjeldada sõnapaariga “õpitud abitus”.
“Nad pole end tööbüroos arvele võtnud, sest peale joomise neil millegi muu jaoks eriti aega ei jää,” teatab Koonga valla sotsiaalnõunik Malle Tamsalu. “Nad ei suuda isegi üks kord kuus büroosse tulla, nagu kord ette näeb.”
Tema kolleeg Tõstamaa vallast nii karmisõnaline ei ole.
“Korralikke inimesi on ravikindlustamatute hulgas küll,” kinnitab Tõstamaa valla sotsiaaltöötaja Enda Väli.
“Nad elavad kellegi teise sissetulekust, oma abikaasa või vanema omast, paljud teenivad kalapüügiga raha. Aga tööbüroos nad arvel ei ole, sest igakuine sõit Pärnusse on nende jaoks liiga kallis.”
Kallaste linna sotsiaaltööspetsialist Endla Püss möönab, et ravikindlustuseta inimesed – sealhulgas isegi need, kes täiesti ontlikud – ei mõtle sellele, et neil võib ükskord arsti juurde asja olla. Minuga ei juhtu midagi, kinnitavad nad endale.
“Ja kui nad ka joovad või on muidu vastutustundetud, siis aidata tuleb neid ikkagi,” rõhutab Endla Püss. “Inimene on inimene.”
Nii ongi kohalikud omavalitsused ravikindlustamata inimestele arstiabi võimaldamise suuresti oma õlgadele võtnud. Kõige sagedamini tasuvad omavalitsused üldarstiabi eest, mis tähendab, et visiit perearsti juurde on kõigile tasuta – see võimalus on 93% omavalitsustest.
Kui ravimiostu kompenseerib samuti enamik omavalitsusi ehk 87%, siis eriarstiabi jaoks antakse raha harva – nii talitab vaid 41% linnadest-valdadest.
“Meie oleme näiteks maksnud kinni haiglaarveid ja inimeste sõidukulusid mandrile, Tallinna või Tartu haiglatesse,” kostab Mustjala valla sotsiaalnõunik Saima Lõhmus.
Kallaste linna sotsiaaltööspetsialisti Endla Püssi nimekiri venib dokumendikausta abil aga veelgi pikemaks.
“Me oleme hüvitanud näiteks ratastooli rendi,” loetleb Püss. “Siis oleme maksnud kinni kuuldeaparaatide, ratastooli, WC-tooli, põlveortoosi ja trenažööri omaosaluse. Ühe elaniku kodus oli seen, mis ohustas tema tervist – tema kodus lasksime teha remondi. Kõiki abipalveid me rahuldada muidugi ei suuda, aga üritame.”
Sotsiaalministeeriumi tervishoiupoliitika juhi Heli Paluste sõnul koostati 2008. aastal kontseptsioon, mille kohaselt oleks tagatud ravikindlustamata inimestele kõigepealt esmatasandi arstiabi ja teatud ravimite kättesaadavus.
“Kontseptsiooni rakendamine on otsustatud rahaliste mõjude tõttu edasi lükata,” nentis Heli Paluste.
Peaminister Andrus Ansip ei anna ravikindlustamata inimestele arstiabi saamise võimaluste avardamiseks mingit lootust.
“Paraku nii see on, et ravikindlustatud isikutel on märksa paremad võimalused saada kvaliteetset ravi,” tõdes ta eelmisel nädalal Riigikogus arupärimistele vastates.
“Pikemas plaanis on väljapääs selles, et inimesed asuvad tööle ja saavad endale ka ravikindlustuse. Senikaua, kui tööpuudus on suur, tuleb paraku leppida sellega, milleks ühiskond suuteline on.”
Sajad miljonid ravi eest
- 2009. aasta riigieelarves oli ravikindlustamata inimeste vältimatu abi eest tasumiseks ette nähtud 111 miljonit 84 294 krooni.
- 2010. aasta eelarves on selleks eraldatud 116 miljonit 400 000 krooni.
- 2009. aastal esitati haigekassale ravikindlustamata inimeste ravi eest ligi 29 000 raviarvet kogusummas 103 769 434 krooni.
- Eestis elab ligi 90 000 ravikindlustamata inimest, nende osakaal on kõige suurem Harju ja Ida-Viru maakondades, kõige väiksem aga Hiiu-, Järva-, Põlva- ja Võrumaal.
- Töösuhte lõppedes kehtib ravikindlustus veel 2 kuud. Et kindlustus ei katkeks, tuleb end töötuna arvele võtta 1 kuu jooksul pärast töösuhte lõppemist.
- Töötuna arvel olevatel inimestel on ravikindlustus, kui nad pöörduvad määratud ajal töötukassasse vastuvõtule, täidavad oma tööotsimiskavas kokkulepitud tegevusi, võtavad vastu sobiva töö ja on valmis kohe ametisse asuma.
- Ravikindlustamata inimestele on tagatud tasuta vältimatu abi nii ambulatoorse teenusena kui haiglas.
- Selle eest, mis ei käi vältimatu abi alla, võib maksta kohalik omavalitsus, kes otsustab abi andmise eest ise vastavalt oma võimalustele.
Allikas: haigekassa, sotsiaalministeerium, Andrus Ansip
INDREK TEDER, õiguskantsler
Arvestades igaühe õigust tervise kaitsele, peab riik tagama juurdepääsu sõltumatule terviseteenusele ka neile, kellel ei ole ravikindlustust või kes ise ei suuda enda ravikulusid katta,
Õiguskantsler on aastatel 2005–2008 korduvalt pöördunud sotsiaalministeeriumi poole, et tagada võimalikult lähimas tulevikus kõigi isikute võrdsus saada üldarstiabi.
Sotsiaalministeerium on välja töötanud tegevuskavad ja kontseptsioonid, millest nähtub, et sisuliselt on valitsusliit otsustanud tagada ravikindlustuseta isikutele vähemalt osalise ravikindlustuse paketi, milles sisaldub juurdepääs perearstiteenusele ning ravimite kompensatsioon. Sellest hoolimata ei ole tänaseni ühtselt aktsepteeritava lahenduseni jõutud.
On väga tunnustusväärne, kui omavalitsused suudavad toetada riiki inimeste tervise kaitsel, kuid on ilmselge, et omavalitsuste võimalused on siin väga piiratud. Riik ei saa jätta isikute põhiõigust tervise kaitsele kohalike omavalitsuste otsustusküsimuseks.
Murettekitav on ka asjaolu, et omavalitsused sageli ei tea, kui palju neil on ravikindlustamata isikuid ja seetõttu ei jõua arstiabi nendeni isegi juhul, kui teoreetiliselt ja õiguslikult peaks see võimalik olema.
Kus elab kindlustamata inimesi kõige rohkem ja kõige vähem?
Suurim osakaal elanikkonnast
Ruhnu vald – 14,1%
Mustjala vald – 12,7%
Illuka vald – 12,6%
Piirissaare vald – 12,5%
Kallaste linn – 12%
Mikitamäe vald – 11,3%
Meremäe vald – 11,2%
Narva-Jõesuu linn – 10,9%
Koonga vald – 10,8%
Peipsiääre vald – 10,6%
Tõstamaa vald – 10,3%
Kasepää vald – 9,9%
Väikseim osakaal
elanikkonnast
Järvakandi vald – 3,1%
Saue linn – 4%
Kullamaa vald – 4,2%
Kärdla linn – 4,3%
Paide linn – 4,3%
Pärsti vald – 4,4%
Võru linn – 4,5%
Saarepeedi vald – 4,6%
Mõniste vald – 4,7%
Saku vald – 4,7%
Käina vald – 4,9%
Elva linn – 4,9%
Allikas: õiguskantsleri kantselei uuring “Ravikindlustusega hõlmamata isikute olukord Eesti Vabariigi kohalikes omavalitsustes”
