Juba esimesel hetkel tunnetab kooliuksest sisse astuv võõras kooli helget ja südamlikku, igati lapsesõbralikku atmosfääri. Kuid keda pole, need on lapsed. Tänavu ei tulnud esimesse klassi mitte kedagi. “Kaks last pidid tulema, kuid üks kolis minema ja siis ei tahtnud teine ka üksinda tulla,” ütleb direktor.

Teises klassis õpib kaks last, vanemates 4–7. Vaid üheksandikke on muljetavaldavalt palju – tervelt 11 õpilast.

Ka Kildu põhikoolis õpib tänavu vaid 57 last ehk kriitilisest piirist vähem. Direktor Enn Siimer tunnistab, et keegi ei osanud õpilaste arvu nii järsku kukkumist ette näha.

“Kolm aastat tagasi tehti Suure-Jaani vallas õpilaste arvu prognoos. Selle järgi peaks meie koolis tänavu õppima ligikaudu 70 last, aga õpib 57. Viimase kolme aasta mõju maapõhikoolidele on olnud hukatuslik,” räägib direktor.

Toonane prognoos ei olnud ekslik, sest lapsed, kes pidanuks kooli tulema, olid juba sündinud ja elasid kooli teeninduspiirkonnas. Viltu läks arvestus seetõttu, et keegi ei osanud ette näha perede massilist põgenemist maalt viimase paari aasta jooksul.

“Ainuüksi möödunud aastal lahkus meie koolist poole pealt 10 last,” sõnab direktor. “Mindi Tartusse, Viljandisse, Põltsamaale, Soome. Mõni lahkus vanemate lahutuse tõttu,” kirjeldab ta.

Maalt põgenemise põhjus on direktorile ilmne: maal pole tööd, riik ei ole midagi teinud maal asuva väikeettevõtluse edendamiseks. “On jäänud ainult suurpõllumajandus. Riik on olnud väga passiivne ja lasknud asjadel minna isevoolu teed.”