Seedrite maakoju Viljandi lähedale oleks parem minna traktoriga. Tee on tõesti halb. Riigikogu aseesimees elab oma Porilinna talus üldse täiesti maainimese moodi – interneti püsiühenduseks oleks vaja kallist erilahendust ja 4G-side maja juurde ei ulatu. Vaated on aga ilusad, Seedrite karvased mägiveised ragistavad puude vahel, lambad määgivad karjamaal, heinasaad lösutab akna all ja kummikuga pääseb ka igale poole. "Edaspidi tahame naisega kindlasti päriselt siia kolida," kinnitab Seeder.

Kas maal ongi teatud probleemid paratamatud?

Seda ei juhtu kunagi, et maaelu ja linnaelu muutuvad ühesuguseks. Maaelule jäävad erisused, ja hea ongi. Nõukogude ajal püüti maa- ja linnaelu erisusi kaotada. Ehitati suurte lautade juurde korterelamuid ja majandite keskasulaid nn kõigi mugavustega kortermajadega. Nüüdseks on sellistest tõmbekeskustest sageli saanud tõukekeskused, seal elavad inimesed on kõige rohkem hädas. Linnatingimusi pole ja hajaasustuse plusse ka mitte. Samuti pole erilist lootust, et järeltulev põlvkond sellise elulaadi omaks võtab. Niisuguste asulate elanikkonna vähenemine lähematel aastakümnetel on prognoositav ja sellisteks arenguteks tuleks valmis olla.

Riigireform peaks seda olukorda vaatama kompleksselt ja sujuvale üleminekule tuleks mõelda juba praegu.

Mõttetu on lõputult kiruda nõukogude korda, aga ühest ühiskonnakorrast teise siirdumine on aeganõudev protsess. Läbi sotsiaal- ja regionaalpoliitika tuleb seda pehmendada.

Meie inimesed ei taju, et riik isegi üritaks aidata.

Kahjuks on Eestis mõttelaad väga kiiresti muutunud ühe linna keskseks, Tallinna-keskseks. See ei puuduta ainult poliitikuid, vaid ka kultuuri- ja spordirahvast, samuti ajakirjandust ja ettevõtjaid. Aga kogu selle mõttelaadi lipulaevaks on meie ametnikkond, ja kui ka poliitikud sörgivad ametnike sabas, siis olemegi varsti kõigest Helsingi eeslinn.

Pikka intervjuud Helir-Valdor Seederiga saad lugeda värskest Maalehest.