See oli oma aja kohta väga innovaatiline näidiseksemplar: korraga võisid mikrofonidega töötada kuni 12 reporterit, kuigi tavaolukorras kuulusid Hõbehalli meeskonda reporter, kaks tehnilist töötajat ja autojuht. 

Tarviduse korral sai raadiomees eemalduda autost kuni poole kilomeetri kaugusele. Reporterid ja autos viibijad võisid pidada omavahel telefonsidet, lisaks said omavahel ühenduses olla kuni neli eri kohtades töötavat reporterit. Sõiduk kandis kaht võimsat kõlarit. Kogu tehnika oli võimalik vajadusel tööle panna ka akude abil.

Esimene ei jäänud viimaseks

Hõbehall kergendas raadiorahva tööd kõvasti. Eestimaa käidi risti ja põiki läbi. Sõideti isegi nende väikeste laevadega, mis ühendasid Saaremaad ja Hiiumaad mandriga. Ülesvõetud materjal (algul lakkplaadil, hiljem makilindil) töötati kodus ümber; raadio päevane saateaeg oli selleks perioodiks kasvanud üheksa tunnini.

Sõja puhkedes viidi Hõbehall Venemaale, kus see sai Volhovi rindel otsetabamuse. Teada on, et seejärel buss lammutati, seal olnud firma AEG magnetofon viidi aga Moskvasse ja seal hakati neid kopeerima, loomulikult originaalse nõukogude helitehnika nime all.

Eesti kuldsete kätega tehnikameestel õnnestus aga 1947. aasta maipühadeks ehitada valmis uus ülekandemasin.

Kolmas Hõbehall võeti Eesti Raadios kasutusele 1957. Selleks ajaks oli vana, Horchi maastikuautole ehitatud reportaažiauto täielikult amortiseerunud. Uus Hõbehall koosnes kolmest ruumist: juhikabiin, stuudio ja foonika, milles asus heliaparatuur. Stuudio laes oleva luugi kaudu oli reporteril võimalik teha reportaaži ka sõidu ajal.

Uus reportaažibuss oli varustatud nelja mikrofonikanaliga, nelja magnetofoniga, raadiovastuvõtja, televiisori ja ultralühilainesaatja-vastuvõtjaga, nii et võis anda reportaaže kohtadest, kuhu autoga ligi ei pääsenud. Sisse ehitatud aparatuur võimaldas kohapeal kokku seada ka kõige komplitseerituma saate. Samal ajal oli võimalik teha ülekannet, helilindistada või monteerida varem salvestatud saadet. 

Bussi katuseosa oli kasutusel pakiveoks. Katuse tagaservast kuni reporteri katuseluugini asetses pakiraam. Katusele pääses bussi tagaseina kinnitatud redelit mööda. Auto oli sisustatud heliinsener Aksel Sikka projekti järgi. Tehnilisi seadmeid monteerisid Alfred Saarnak ja Arnold Ventsel. Ultralühilainesaatja-vastuvõtja aparatuuri projekteerisid ja ehitasid insenerid Skone Pallo ja Eduard Schultz.

 Esimeseks sõiduks sai raadioekspeditsioon kuuendale ülemaailmsele noorsoo- ja üliõpilasfestivalile Moskvas, kus olid reporteriteks Valdo Pant, Lembit Lauri, Udo Ugaste, Gunnar Hololei, Heino Mikkin ja Ivar Trikkel. Teadustas Rein Lepik.

 Iga päev anti eetrisse mitu originaalsaadet. Sama aasta oktoobris tegi Hõbehall veel teisegi pikema sõidu marsruudil Tallinn-Kingissepp-Leningrad-Novgorod-Pihkva-Velikije Luki-Riia-Kaunas-Vilnius.

1960ndate alguses käis Hõbehall Tartus kapitaalremondis. Kabiini kuju muudeti furgoonautoga TA-9 sarnanevaks.Kolmas Hõbehall oli aktiivses kasutuses kuni 1968. aasta sügiseni, mil saadi uus Škoda Luxi kiirbussi baasil Tšehhoslovakkias ehitatud heliautobuss. Seda enam hõbedaseks ei värvitud.

Hõbehall koolipoisi mälestustes

Soojalt on oma kokkupuudet esimese Hõbehalliga meenutanud Eesti omaaegne sõjaväelendur Remi Milk, kes Tallinna poeglaste kommertsgümnaasiumi õpilasena kuulus Eesti Raadio-amatööride Ühingusse ja tänu ringhäälingu tollase direktori Alfred Olbrei vastutulekule sai just ringhäälingus kokku sobitada hobi ja koolipraktika.

"Süda 16aastase poisi põues tuksus tugevasti, kui sisenesin rahvusteatri Estonia suurde hoonesse. Seal asusid ringhäälingu ruumid ja stuudiod," meenutab Milk. "Ja näe, ühel päeval pandigi mind direktor Olbrei kabineti eesruumi. Siin olid ülesanded juba suuremad ja põnevamad ning suhtlemist kõigi asjameestega ja üldtuntud tegelastega."

See direktori ees- või vastuvõturuum oli Milgi sõnul pühaks paigaks paljudele puperdava südame ja värisevate kätega algajatele. "Siin ootasid tihti raadios esinejad ja pärast etteastet said nad minult ümbriku oma honorariga. Korraldasin väikese telefonikeskjaamaga sidemeid asjaomaste isikutega ja võtsin vastu vihaseid kaebusi kava kohta, muidugi ka kiitusi. Siin korrusel asusid, vaatega Estonia puiesteele, saatekava, tehnilise ala juhatajate ja muude tähtsate asjameeste tööruumid.

Vastassuunas olid saatestuudio, tehnilise kontrolli ruum. Kõigi nende ruumide vahel olid suured klaasavad stuudiotegevuse jälgimiseks. Kõrgemal korrusel olid muusikaliste ülekannete stuudiod. Muidugi kõikjal paksud häälisummutavad uksed. Kontrollruumist läksid juhtmed Lasnamäe veerule, kus asus Tallinna raadiosaatja, ning edasi Tartusse ja Türile."

Kontrollruumis korraldasid Milgi sõnul tehnikud hääle teed raadiosaatjateni. 

"Ka mind tutvustati nende seadmetega, mis mind kui raadioamatööri väga huvitasid. Rõõmu tegid ka kõik soodustused neisse kohtadesse, mis harilikele inimestele olid maksulised või siis vähestele asjaosalistele ette nähtud. Oli hiigla uhke tunne kuuluda nende hulka! Ringhäälingule olid ju kõik teed vabad. Reportaažide ja heliplaadistamise seadmetega varustatud hõbedavärviline omnibuss oli rahva hulgas populaarne. Seda kutsuti Hõbehalliks. Hõbehall oli kõikjal teretulnud."

Eesrindlik direktor

Aastatel 1934-40 Riigi Ringhäälingu direktoriametis olnud Alfred Olbreid peetakse meheks, kes põhjapanevalt mõjutas raadioalase tehnilise hariduse ning ringhäälingu ja raadiotööstuse arengut Eestis. Tema eestvõttel asutati Riigi Ringhäälingu raadiolabor ja töökojad, ehitati ümber ja varustati ränikristall-juhtsaatjaga Tallinna raadiojaam, rajati 1937. aastal Türile 50kW raadiosaatejaam koos Euroopa moodsaima 196,6 m kõrguse vabaltseisva mastantenniga. 

Just tänu Olbreile valmis Baltimaade esimene mobiilne ülekandekeskus - reportaažiauto Hõbehall, hangiti firmalt AEG magnetofonid, raadioülekannete tarvis arendati välja Tallinna teatri- ja kontserdisaale ning spordiväljakuid ühendanud kaablivõrk, maal avati raadiokuulamise hõlbustamiseks ligi 250 tuulegeneraatorit-akulaadimispunkti, kavandati ning 1939-40 püstitati Tallinnas Kreutzwaldi tänava ja Faehlmanni tänava nurgale tehnika viimase sõna järgi raadiomaja.