“Helistasime umbes sajale farmerile, alustades kõnet lausega, et oleme Eesti paar, kes otsib tööd,” meenutab Andres Nilson poolteise aasta tagust kogemust. Et Austraalias on sadu tuhandeid noori seljakotirändureid, kõlas torust alati pahur hääl: no work – tööd pole. Ainult üks farmer tundus veidi kahtlev.

Kuna helistamine tulemust ei andnud, sõideti poolteist nädalat mööda farme ringi, et silmast silma rääkida. Lõpuks saidki Andres ja Kaili tööd sellesama kahtleva farmeri juures – Andres banaanikorjajaks, Kaili aga sorteerijaks ja pakkijaks.

Pikemalt loe juba homsest Maalehest!