HOMSES MAALEHES | Kas tõesti muutub uute hoonete ehitamine nende jaoks, kel pangaarvel miljoneid pole, peagi kättesaamatuks luksuseks?
See tähendab, et ehitatavad majad, mille energiatarve on ca 160–200 kWh (a.m2), peavad hakkama saama 100 kWh (a.m2) energiaga. Käivitatud protsessi laiem siht on saavutada Euroopa Liidus kokkuhoid küttekuludelt, vähendada sellega CO2 jalajälge ja ühtlasi pidurdada kliimamuutust planeedil Maa.
Vastavalt üldisele ELi direktiivile on kavas 30 aasta perspektiivis vähendada küttekulusid 20%. Eesmärk on hea, kuid selle saavutamiseks valitud vahend küsitav.
Eestis väheneb kohalikul initsiatiivil seega lubatav energiakasutus hoone käitamiseks üle kolmandiku. Enamikul juhtudest peab ehitaja täiendavalt investeerima kas päikesepatareidest väikese elektrijaama loomiseks või ehitama pisikeste akendega lamineeritud ebamugava hoone, milles õhk liigub eranditult ainult soojusvahetiga ventilatsiooniseadme kaudu. Uushoonete rajamine kallineb hüppeliselt ja seda kohustuslikus korras.
Planeeti päästva A-klassi uushoone avamise hetkeks on päikesepaneelide, ventilatsioonisüsteemide, akude, generaatorite, teipide, villade ja igasugu automaatika tootmiseks ühekorraga juba ära kulutatud energia, mis võrdub 30 aasta jooksul kokku hoitava energiaga. Selliselt on energiabilanss 30 aasta lõikes enam-vähem nullis nii A- kui C-energiaklassi hoone puhul. Üht on kallim ehitada, teist on kallim kütta. Kütmisel näiliselt kokku hoitav energia kulutatakse lihtsalt ära ehituse kallinemisel, seda aga seadus ei käsitle.
Kas riik on kujunevat olukorda analüüsinud või peab iga kodanik ise mõtlema, mida ette võtta? Sellest saad pikemalt lugeda homsest Maalehest.
