Ma hiljaaegu kukkusin teatris. Peas oli haav ja see oli “Finaali” proovide ajal, vererõhk oli 230/180. (Kõkutab seepeale naerda nagu plika – M. M.) Siis ma toibusin, võimlesin, võimlesin valuga. Ja kui sain kõik korda, siis rääkisin endaga nii: “Tead, Ita, mille üle sina veel kurdad ja miks?! Sa said ju terveks, tegid selleks kõik, et terveks saada. Olid tubli. Tee edaspidi ka seda, et see kõik sul sujuks. Võimle, mõtle teistsuguseid mõtteid, ära vaata igasugust jura telekast, ära kuula neid õudusi, mis on juhtunud. Katsu tegelda endaga rahulikult. Silita oma põlve, mis haiget sai, küll ta ka korda saab.”

Pikemat intervjuud saab lugeda juba homsest Maalehest!