Linnussaare raba pole aga üldse tavaline lank – seal peaks järgmisel kevadel vesi juba niimoodi solisema, et praegu kuivast kohast enam tennistega läbi ei saa. Ja kui tulla kümne aasta pärast, on männimetsa asemel roheline rabamätas – täpselt nii, nagu see poole sajandi eest ja ammu enne seda oli.

Keskkonnaministeeriumi hinnangul on Eesti kunagi miljonist hektarist soost praeguseks järel ligikaudu kolmandik – 325 000 hektarit. Mujal Euroopas on sood aga peaaegu kadunud, hoogne maaparandamine ja põllupindade laiendamine on kõikjal õnnestunud liigagi hästi. Näiteks Hollandis, kus oli kunagi sama palju soid kui Eestis, pole midagi alles, ning iga tegevus, et midagigi taastada, nõuab ülisuuri summasid, tulemus on aga ikkagi kesine.

“Võib öelda, et meie saime väga õigel ajal jala ukse vahele!” Bioloog ja elurikkuse spetsialist Agu Leivits soovitab vaadata võrdluseks praeguseid ja poole sajandi vanuseid ortofotosid, kust tuleb välja ilmekas pilt – seal, kus viiekümnendail olid märgalad, on meilgi praegu põllu- või metsamaa ning kõik meie rabad on ääristatud kraavidevõrguga.

Pikemalt loe juba homsest Maalehest!