Ma ei pretendeeri sellele. See sai ära otsustatud juba kümme aastat tagasi, et kui ma sooviksin kõike seda jätkata, siis peaksin minema farmakoloogiat õppima. Eks ma tean muidugi, kuidas ravimtaimi korjata ja mida nendega ette võtta, tean ka ravisõnu ja olen olnud riituste eestvedaja, aga päris kindlasti ei saa minust tema mantlipärijat.

Sassi trummid seisavad niikaua, kuni tuleb inimene, kelle tunneme ära või kes tunneb endas midagi ära. Igale matsile neid ei tohi anda – nii ütles ta mulle ise viimati.

Mis saab Vigala Sassi vaimsest ja maisest pärandist edasi?

Ma ei tea hetkel ja ma ei saa selle üle ka otsustada, sest mina ei ole pärija, ning kuigi me toimetasime palju koos, ei olnud me abielus. Sass määras pärijateks lapsed, ja kümneks aastaks, kuni lapsed täiskasvanuks saavad, ka testamenditäitja, kelle ülesanne on tagada, et parki ja meie kodu maha ei müüdaks.

Pärast Sassi surma ilmus välja inimesi, kellel pole olnud kõige ausamad kavatsused. Lapsed soovivad isa raamatud teha rahvale tasuta kättesaadavaks, see võtab veidi aega, aga loodan, et õnnestub. Tahaks, et kõik oleks võimalikult selge.

Intervjuud Elo Liiviga loe homsest Maalehest.