HOMSES MAALEHES: “Poiss, aita lõuad kinni teipida!”, hõigatakse alligaatorifarmis
Vihma sajab taevast ladinal alla, ja mudane tee, mis viib ühe Louisiana kolkaküla alligaatorifarmini, muutub suureks loiguks. Farmi sissepääs näeb välja nagu pisut laokile jäänud talul ikka. Vaid väike silt reedab, et pererahvas võtab ka turiste vastu, näiteks Eestist ja teistest riikidest, mille elanikele tundub alligaatorite kasvatamine eksootilise ettevõtmisena.
Kuna vihma sajab kohinal, siis kohe meid tiikide vahele ei viida. “Vorsti?” küsib peretütar. “Võtaks küll! Alligaatori oma ikka, jah?” rõõmustame meie. “Muidugi,” kinnitab võõrustaja ning tõstab külmikust välja suure karbi ja viskab sealt portsu vorste grillile. Sööme. Vorst on hea ja maitseb natuke nagu kana, aga kuidas öeldagi – kalaliku nüansiga.
Vahepeal astub sisse ilmselgelt igavlev poisike, kes peagi juttu teeb ja osutub 12aastaseks perepojaks. “Ah sa oled juba alligaatoriga kokku saanud või?” märkab poiss mu abikaasa robotjalga. “Ei, Afganistanis astusin pommi otsa,” vastab too. “Ahah,” ei kergita poisike kulmugi.
Pikemalt loe alligaatorifarmist juba homsest Maalehest!
