Esiteks ma korrigeerin: mitte ühe väiksema, vaid Eesti on kaugelt väikseima korruptsioonitasemega riik kogu postkommunistlikus maailmas. Kui vaadata Transparency Internationali andmeid, on Eesti korruptsioonitase samas suurusjärgus kui USAs ja Prantsusmaal. Suure korruptsiooniga riike iseloomustab pigem see, et kedagi suurt ei võeta vastutusele.

Mulle on välismaal korduvalt öelnud siia investeerinud inimesed, et Eestis on meeldiv see, et millegi tegemiseks ei ole vaja anda igal pool altkäemaksu.

See oleks ju lihtsustamine, kui peaksime korruptsiooni ainult altkäemaksuks ega märkaks valskust, mis närib usaldust riigi vastu?

Üldine hoiak ses suhtes jätab kohati soovida. Kahjuks ei ole seda eriti laialt tähele pandud, aga Mihhail Stalnuhhin juhib parlamendis riigieelarve kontrolli erikomisjoni, mille ülesanne on koostöös riigikontrolliga kontrollida vabariigi valitsust, et riigieelarve oleks täidetud ning riigi vara ja raha kasutataks säästlikult.

Kui Stalnuhhin laseb ise autojuhiluba omamata riigil [Riigikogu liikme kuluhüvitistest] juba teist autot kinni maksta, kuna tal on see n-ö õigus, siis paratamatult viib see parlamendi mainet tublisti alla. Kas tegu on korruptsiooniga? Ilmselt on kõik seaduslik, nii tohib teha. Aga küsimus pole ju selles, kas see on juriidiliselt korruptsioon.

Pikemalt loe juba homsest Maalehest!