Kaheksakümnendate aastate esimesel poolel torkas jälituskokkuvõtete analüüsimisel silma, et mõnelgi juhul ei fikseeritud jälitatavatel Tallinnas ühtki huvipakkuvat kontakti ega muud kahtlast toimetamist. Polnud tõenäoline, et neid oleks siia vaid Paksu Margareetat ja Kolme Õde imetlema saadetud. Midagi ei klappinud, kahtlusi ja kõhklusi aina lisandus.

Läks aega mis läks, kuid lõpuks jõudsid KGB analüütikud järelduseni, et enamik Tallinnas jälitatutest, kelle puhul midagi kahtlast ei tuvastatud, läbisid oma marsruutidel kindlasti ka Lühikese jala väravat. Sellegi välisseinale paigaldatud KGB kaamera salvestused kinnitasid sedasama.

See oli jälitatavale väga turvaline koht, kuna väravat läbides kadus ta üürikeseks ajaks tipa-tapa-mehe vaateväljast. Jälitaja ei saanud jälitatavale kunagi liialt lähedale minna, kartmata end paljastada, ja seepärast jäigi spioon väravatornis veidikeseks omapead.

Mida jälitatavad Lühikese jala värava juures tegid, sellest loe homsest Maalehest.