Pärast USA valimisi tegin ma varahommikul ühe silma lahti ja vaatasin valimistulemuste kaarti, mille sõber oli saatnud. Siis taipasin, et ei saa aru sellest, mida loen. Ausalt öeldes ei olnud see tänavu esimene kord, kus ma näen, mis toimub, ent ei saa loogikast aru. Nii Hollandi referendumi tulemus (61% Hollandis rahvahääletusel osalenuist lükkas tänavu aprillis tagasi ELi–Ukraina assotsiatsioonilepingu heakskiitmise – toim), Brexit kui nüüd Trumpi valimine.

Euroopas kasvab toetus populismile ja paremäärmuslikele erakondadele. Le Pen Prantsusmaal ja AfD Saksamaal on trend, mille lõppu ma kahjuks ei näe. Nii Brexit kui Trump näitavad seda, et kasvamas on nende inimeste mõju, kes seavad kahtluse alla liberaalse maailmakorra – selle korra, millega harjunud oleme.

Probleem Trumpiga on see, et me ei tea, mis saab. Me oleme nagu pimedas toas ilma valgusallikata, teadmatuses, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Võib-olla läheb halvemaks, võib-olla ka mitte. Üldiselt on vabariiklased olnud näiteks toetavamad Ukrainale relvade tarnimise osas.

Üks mõte, mis mul tekkis kohe pärast Trumpi valimist, oli see, et minu jaoks isiklikult on suurim hirm, et pean hakkama emigrandiks. Et olen sunnitud elama kusagil mujal, kuna Ukraina riiki enam ei ole. Inimeste jaoks Prantsusmaalt, Saksamaalt või Itaaliast võib see kõlada hullumeelsusena. Neil on olnud pikaajaline iseseisvus ja omariiklus. Aga Ukrainale on see 25 aastat olnud meie ajaloo kõige pikem iseseisvusperiood.