Sel kolmapäeval tegi hõljuk kaks reisi. Söögikraami oli Laaksaare sadamast saare poekesse nii palju viia, et inimeste järele sõiduks tuli teha lisareis.

“Täishõljuk oli toitu täis viinast piimani. Saiad, leivad, tordid, isegi kaks lamba lihakeha oli peal, seda küll mitte poodi müügiks,” räägib hõljukijuht Nikolai Kuznetsov.

Saarelt mandrile on üheksa kilomeetrit. Kevadest jää tulekuni sõidab kolm korda nädalas praam. Talvel saab jääteed pidi autodega. Praegu veel mitte.

“Varemalt kõndisime jala üle jää juba siis, kui vares jääl oli, kui see lindu kannatas, aga nüüd piirivalve ei luba,” kahetseb Kuznetsov.

Matuste aasta

Piirissaare tuleviku suhtes on Kuznetsov pessimistlik. Talvel ei näe õieti enam koeragi. Vanad inimesed surevad, noori ei tule. “Võib-olla viis aastat peame vastu, enamik meist on ju 70–80aastased, siis on lõpp,” arutleb ta.

Ja mis saarel tehagi. Tööd ei ole. Temal on vähemalt talvel väike tööots hõljukil. Kevadel püüab koos pojaga järvel kala. Muud tööd aga ei ole. Tal endal elab naine Tartus, ka tütar ja pojapere.

“Meie vallal ei ole tulevikku, aga hea, et ikkagi omaette vallana oleme, muidu oleksime ammu päriselt hääbunud,” leiab ta.

Nooremaid on saarel siiski ka. Jaroslav Petšonkin, üks neist, kes kolmapäeval suurelt maalt saarele sõitis, on 35aastane. “Korra kuus käin linnas,” sõnab ta.

Paar-kolm inimest olevat temast veel nooremad, aga üldiselt… “Tänavu on olnud meil saarel väga kurb aasta, 12 inimest on surnud,” muutub mees tõsiseks.

Petšonkin püüab kevadel kala, muul ajal tööd ei ole. Aga ta ei taha ka Piirissaarelt ära kolida. “Mulle meeldib saarel elada, siin on ilus loodus ja puhas õhk,” põhjendab ta.

Ei taha teise rüppe

Paraku on selliseid mehi ja naisi vähe. Kõige selle tõttu ei ole töö meelakkumine ka Piirissaare vallavanemal Siim Avil.

Vald püsib tänu väikesaarte seadusele, mille kaudu riik eraldab lisaraha mitme teenuse tarvis. Vald ise toetab oma kitsukesest rahakotist ainukest poodi.

“Meie rahvas on seda meelt, et üritame vallana jätkata, nagu Ruhnu ja mõni teinegi väikesaar, Ruhnul on vaid kaks püsielanikku rohkem,” kinnitab vallajuht.

Avi sõnul peaksid väikesaared oma eraldatuse tõttu jääma haldusreformist kõrvale. See aitaks säilitada ka saare kultuurilist omapära.

Seni aga ei ole leidnud nad lahendust, kuidas rohkem püsielanikke tuleks. “Ei saa öelda, et saar vaagub elu ja surma piiril − vaid kolm kuud viibime talveunes, ülejäänud ajal on saar rahvast täis,” ei näita vallavanem allaandmise märke.



KOMMENTAAR

Siim Kiisler

regionaalminister

Omavalitsuse hakkamasaamine sõltub kolmest asjast – asukoht, suurus ja juhtimisotsused. Piirissaarel on paraku kõigi kolmega väga kehvasti ja selline vald ei ole kindlasti jätkusuutlik.

Rahvaloenduse statistikat laiemalt vaadates ei maksa teha üllatunud nägu. Eestis tervikuna on nii iive kui ränne negatiivsed, ka suures osas valdadest või linnadest rahvaarv väheneb.

Küll on selge see, et üks piirkond, üks maakond on edukam siis, kui seal on tugev keskus. Järgmistel aastatel seisabki meil ees võitlus maakonnakeskuste tugevdamise nimel.

Teine küsimus on muidugi, et praegu pole maaelu enam sellisel kujul nagu 30 aastat tagasi. Tean nii raamatupidajaid kui IT-mehi, kes elavad ja töötavad maal, samas elavad paljud agronoomid või zootehnikud hoopis linnas ja sõidavad igal hommikul maale tööle. Piirid on muutunud palju hägusemaks.

Rivo Noorkõiv

konsultatsiooni- ja koolituskeskus Geomedia, konsultant

Rahvastiku kadu teatud piirkondades hakkab jõudma kriitilise piirini, mis tähendab väga olulisi ümberkorraldusi.

Lahenduseks saab olla vaid maaelu majandusliku aluse mitmekesistamine, seda läbi ettevõtlikkuse kasvatamise.

Maaelu tugevusteks tuleb pöörata looduslähedus, peresõbralikkus, kontroll oma elukeskkonna ja toodetava toidu üle, uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, teedevõrgu parandamine.

Vaja on luua tugevad omavalitsused ja hästi toimiv alt-üles-kodanikuühiskond, kes suudaks olla kohaliku arengu eestvedajad ja partnerid keskvõimule, viia ellu uusi algatusi.

Juba praegu on kohalikud toidutootjad maal koondunud ühisturunduseks, omavalitsused edukalt suunanud avalike teenuste osutamist külaseltsidele, elanikud ise loonud töökohti, pidades kogukonnakeskust ja tootes kohalikku identiteeti.

Maaelu elujõud sõltub selle väärtustamisest. Maalise eluviisi osaks on üha enam linna töökohtade ja teadmismahukate teenuste tarbimise kombineerimine maal elamise eelistega.