Igaühest võib saada kandlemängija
“Kandlemänguoskus tuleb väga ruttu, aga huvi peab olema, sest ilma huvita ei saa midagi,” räägib Harri Lindmets ja tõmbab sõrmedega üle keelte.
Tema on üks neist, kes on valmis võtma õpilasi, et noile rahvakandle näppimise võtted selgeks teha. “Pedagoog ma nii kõva pole, aga näitan ära, kuidas see asi käib,” räägib mees.
Eakas meister leiab, et kandlemäng on Eestis unarusse jäänud. Lindmetsa endagi seitsmest lapsest pole ükski selleni teed leidnud. Aga n-ö tema ajal (mees on 71 aastat vana) polevat külas olnud poissi, kes ei osanud kannelt mängida.
Minevik tänapäeva!
Et vanad meistrid järjest manala teed lähevad ja teadmine kaob, ongi Eesti Pärimusmuusika Keskus ühes haridus- ja teadusministeeriumiga ellu kutsunud rahvakandle koduõppe projekti.
Idee iseenesest on lihtne: kokku tuleb viia õpetaja ja õpilane, seda pärimuse loomulikus keskkonnas, ning teadmised ühelt põlvkonnalt teisele edasi anda.
“Otsustasime, et peame välja otsima mõned vanad meistrid, kes veel alles on, neile augu pähe rääkima ja paluma, et nad oleks valmis õpilasi võtma,” räägib Eesti Pärimusmuusika Keskuse programmijuht Tarmo Noormaa.
Algatus peab tulema huvilistelt endilt, muidugi eeldab õppimine ka oma kannelt.
“Mul seisab kannel kodus, äia pärandus,” räägib Põlvast pärit Monika Adamson. “Mõtlesin siis, et mis ta ikka niisama seisab, parem oleks seda ikka mängida.”
Rahvamuusika austaja on ta juba ammusest ajast ning huvi mõni pill ise selgeks õppida on tal ka kogu aeg olnud. Kui saabus teade, et Põlvas algavad rahvakandle kursused, oligi ta oma pilliga platsis. Seal olles kuulis aga ka rahvakandle koduõppest.
“Minu arvates on see väga hea võimlus,” räägib Adamson ning soovib saada läbi programmi kümme individuaaltundi.
Õpetajale väärikas palk
Koduõppe projekt sai alguse eelmisel aastal Setumaalt, nüüd laienes see üle Eesti.
Kaotajaid siin kindlasti pole, võitjaid aga vähemalt kaks − see, kes pillimängu selgeks saab ja ka see, kes õpetab. Nimelt võimaldab projekt väärilist palka maksta neilegi õpetajatele, kel puudub pedagoogiline haridus, ent kel on hindamatud teadmised pilli mänguvõtetest.
Praegu käib nii õpilaste kui ka õpetajate otsimine. “Kui on keegi, kes mängib hästi kannelt, andke endast palun märku,” kutsub Noormaa, tõdedes, et meistrite leidmine pole lihtne.
Parem on seis Lõuna-Eestis, kus pärimusmuusika keskus teeb koostööd tuntud lõõtsamehe Heino Tartesega, kelle eestvedamisel käivitusidki Põlvas novembri alguses rahvakandle kursused.
Noormaa sõnul annab koduõpe lisaks mänguoskusele võimaluse tundma õppida kandletüüpe.
Neid on koduõppe koordinaatori Katrin Soone sõnul palju – tegu on perekonnaga, kuhu kuulub palju eriilmelisi liikmeid.
Varjusurmast välja
Rahvakandle õppimise plussiks on Noormaa sõnul see, et erinevalt viiulist või väikekandlest pole teda vaja hakata surnuist üles äratama. Veel on neid, kes tunnevad pillimängimise võtteid.
Ka on pill ise vägev. “Seda saab koos lõõtsaga tantsuks mängida,” selgitab Noormaa, kes on hoopiski kõvemat sorti lõõtsamängija.
IGAÜHE VÕIMALUS
Mis on rahvakannel?
- Tavaline rahvakannel on kolme akordi ja 24 viisikeelega. Pool-kromaatiline rahvakannel on viie akordiga ja 25 viisikeelega.
- Põhiosad on kõlakast ja sellele tõmmatud metalltraadist keeled. Keeled liigituvad viisikeelteks ja akordkeelteks.
- Ette nähtud nii soolo, ansambliliste kui ka orkestriliste muusikateoste esitamiseks.
- Ühe käega mängitakse viisikeeli ja teise käega akorde. Heli tekitamiseks tõmmatakse pillikeeled helisema sõrme(de) ja/või plektroniga.
- Kandleid on valmistanud mitmed meistrid. Tööstuslikult on poolkromaatilisi rahvakandleid tootnud Tallinna Klaverivabrik 1970.−1990. aastatel.
Allikas: wikipedia.org
