Ilmatark Kuuse-taat: Mälu peab olema elevandi, mitte inimese oma, kui tahad ilma mõista


Kuuse taat -  Elmar Kuus -ilmatark
Kuuse Taat - Elmar Kuus Foto: Sven Arbet

Avaldame katkendi Kuuse-taadi viimasest kirjast Maalehele, mille nüüdsest meie seast lahkunud Elmar Kuus läkitas meile läinud aastal ja kus ta meenutab põgusalt, kuidas ta ilmaseletamiseni välja jõudis.

„Ma pole üldse mingi meteoroloog. „Loog“ küll, aga filoloog – kirjandus, keeled, folkloor ja muu sellise asjatundja. Võiksin öelda ka ajakirjanik. Neli aastat sai Juhan Peegli asjalikul juhendamisel seda pähe suunatud.

Hulk harrastusi, näiteks fotograafia, tulid hiljem. Samuti huvi igasuguste maailma asjanduste, nagu looduse vastu, ilmaseletamiseni välja.

Viimatimainituga hakkasin peale paarkümmend aastat tagasi, just meedia kaudu. Ilmastikunähtuste selgitamisega iseenda tarbeks aga maast madalast. Nii näiteks on mul meeles esimese lume lõhn, kui olin pisut üle aasta vana. Peaaegu selline lõhn oli lumel, mis oli maha sadanud ühel kevadtalvel mõni aasta tagasi. Kohutavalt valge, et pigista kasvõi silmad kinni, ja puhas.

Mälu peab olema elevandi, mitte inimese oma, kui tahad ilma mõista, selle nähtusi selekteerida. Ja pean ütlema, et olen jõudnud päris kaugele, vähemalt enda arvates. Ilmastik, vähemalt kohapealne, pole enam kuigi suur saladus.“