Ja jätkab paar lõiku hiljem: "Ühele paberile pidin enne lõikust veel alla kirjutama. Sellele, kas ma A) olen või B) ei ole nõus lubama endast eemaldada peale n-ö plaanilise ka mõne plaanivälise organi, kui arst lõikuse ajal seda vajalikuks peab. Mina kirjutasin selges teadmises alla variandile B. Ei ole nõus."

Samas kirjutab Raitar selgelt, et ta ei süüdista kedagi ning oma organismi terviklikkuse rikkumise pärast kaebusega ühegi ametiasutuse poole pöörduda ei kavatse.

Pelgalt legend

Sellest hoolimata tundis Maaleht huvi, kas Terviseamet, kelle missiooniks on „kaitsta ja hoida Eesti elanike tervist, toetada tervisliku elukeskkonna kujundamist ja tervisesüsteemi toimimist“, asub juhtumit uurima?

„Teie pärimise peale ma helistasin Inga Raitarile ning soovisin juhtunu kohta enam teavet saada, kuid ta ütles, et pole selle avaldamisest huvitatud. Uurida saame me juhtumeid siis, kui on olemas andmed ja inimene uurimisega nõustub. Praegusel juhul on tegemist legendiga, meil pole millestki kinni haarata,“ selgitas Terviseameti pressiesindaja Iiris Saluri.

Ka Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev tervishoiuteenuste kvaliteedi üle järelevalvet teostav komisjon ilma patsiendi või tema lähedaste kaebuseta juhtumit uurima ei hakka ning anonüümseid kaebusi ei menetle.

Mida aga kostab Haigekassa Raitari väite peale, et too "oma terve organiga ühe meediku pere normaalset elatustaset toetas, sest ühe organi lõikus maksab ikka vähem kui mitme lõikus, eks ole".

"Haigekassa tasub kindlustatutele osutatud raviteenuste eest vastavalt esitatud raviarvele, kus kajastatakse kõik patsiendile haiglas teostatud protseduurid ja osutatud teenused (operatsioon, narkoos, ravimid, voodipäev, analüüsid, uuringud jm). Kõikide Haigekassa poolt rahastatavate teenuste rakendamise esmaseks eelduseks on meditsiinilise näidustuse olemasolu," selgitab Haigekassa avalike suhete juht Katrin Romanenkov.

"See, kuidas kujuneb iga arsti töötasu, sõltub juba konkreetse asutuse palgapoliitikast, kuid usume, et artiklis kirjeldatud motivatsioonile ei rajane arsti palk mitte üheski asutuses," sõnab Romanenkov ja lisab: "On väga kahetsusväärne kui patsient, kes tunneb, et ta ei ole saanud kvaliteetset ravi, otsustab mitte pöörduda raviasutuse poole selgituste saamiseks." Pöörduda võib ka Haigekassasse, kes saab paluda haiglal olukorda selgitada.
Selline käitumine aitaks edaspidi vältida sarnaste juhtumite tekkimist ning tagaks suurema patsientide rahulolu.

Kahtlustavad pilgud

Paraku teatab Inga Raitar, et "võtab vastutuse oma elus toimunu eest ja liigub eluga edasi nii hästi kui suudab. Aga edaspidi teades, et hoiab tavameditsiinist eemale, kui lausa surm silme ees pole."

Seega jääb kogu lugu teiste praeguste ja tulevaste patsientide jaoks n-ö õhku, hoolimata sellest, et see lehelugejale justkui kuritegelik tundub ja Eesti terviseteenuste usaldusväärsusele paraja põntsu paneb. Patsiendid võivad igat siinses süsteemis tegutsevat kirurgi „tahtevastaselt organi eemaldajaks“ pidada ja arstid üksteist kahtlustava pilguga vaadata.

„Tervishoiutöötajad on igasuguste lehelugude suhtes väga tundlikud, ju nad teevad sellest oma järeldused,“ pakub Saluri, mil moel hirmutav lugu üldse kellelegi mõjuda võiks.