Absoluutselt eestlane! Nahavärv näitab ühe esivanema päritolu, mitte seda, kes inimene ise on. Rahvust me defineerime keele, kultuuri ja identiteedi järgi, kelleks inimene ennast ise peab ning kuhu kultuuri ta tunneb end kuuluvat.

Kirjutasin juba üheksakümnendate algul, et olen kindel, et paarikümne aasta pärast on Eestis mitte ainult mustanahalisi ja pilusilmseid inimesi, vaid ka mustanahalisi ja pilusilmseid eestlasi.

Kuidas te suhtuks sellesse, kui mõni teie enda lapselaps või lapselapselaps oleks tumedanahaline?

Selle vastu pole mul vähimatki! Peamine, et ta kasvab siin eestlaseks, et tema ema või isa ei peaks ta nahavärvi pärast siit ära minema. Meil võiks nende laste pärast, kes siin mustanahalisena kasvavad, olla samasuguseid inimesi natuke rohkem. Mitte nii palju, et me kaotaksime oma identiteedi.

Igasugust vägivalda teise nahavärviga inimeste vastu ma taunin. Üks minu lapselapse tumedanahaline sõber peksti skinhead’ide poolt vigaseks, selline julmus on minu jaoks täiesti talumatu. Igasugune vaenu õhutamine teeb mind praegu väga murelikuks.

Pikka intervjuud Ingrid Rüütliga saab lugeda homsest Maalehest.