Inimestest ja teadusest – “Püramiidi tipus”
Eelmisel hooajal juhtis sarja Neeme Raud üksinda, nüüd teeb ta seda vaheldumisi Mihkel Kärmasega, kelle avasaade on merebioloog Jonne Kottast.
***
Mihkel Kärmas, kui kaua seda teadussaadet on ette valmistatud?
“Püramiidi tipus” jõudis minu teadvusse täpselt kaks ja pool aastat tagasi. Helistas produtsent Ene-Maris Tali ja küsis, kas ma oleksin “Pealtnägija” kõrvalt huvitatud tegema midagi muud. Toona ütlesin ikkagi ära. Esimene hooaeg läks siis eetrisse nii, et seda tegi Neeme Raud üksi.
Pärast esimest aastat jõudsid nad äratundmisele, et see koormus on ühe mehe ja tema väikeste taustajõudude jaoks liiga suur. Lisaks see, et Neeme Raud on ERRi Põhja-Ameerika korrespondent, mis teeb asja logistiliselt komplitseerituks.
Siis tulid nad uuesti minu juurde jutuga, et kas oleksin uuel hooajal nõus võtma poole koormusest enese peale. Nii et siis väga konkreetselt eelmise aasta kevadel kutsuti mind seda tegema.
Kuivõrd keskendub “Püramiidi tipus” just Eesti teadusele? Praegu on see ju nii välja hõigatud.
Jah, saate keskmes on Eesti teadlased ja tippspetsialistid ning teadus või töö, mida nad teevad. Hästi palju on olnud arutelu selle üle, kas see on persooni- või teemakeskne saade. Sõltuvalt teemast või persoonist on see veidi kaldu ühele või teisele poole.
Kui televaatajail on ootused, et see on saade põnevatest inimestest, nende hobidest, koertest ja kallimatest, siis selles osas võivad nad pettuda. Me räägime eeskätt teadusest.
Millised on põnevamad teemad, mis juba üles võetud?
Minu osa on teha kaheksa saadet kuueteistkümnest, neist kuue ja poole materjal on salvestatud, neli enam-vähem monteeritud. Enamik salvestati eelmise aasta suvel, suurem jagu minu salvestustest tehti juunikuus. Mõned sügisel, mõni on veel tegemisel.
Meil oli ka geograafiline jaotus – ma ise ei teagi täpselt, kuidas sinna jõuti, seda oskab produtsent seletada – kuskilt tuli plaan minna Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning noppida sealt põnevaid eesti teadlasi. See rida nimesid oli juba ette olemas, enam-vähem lukku löödud, kui mina projekti pardale tulin. Meil on täitsa seinast seina põnevaid inimesi, eri vanuses, erineva positsiooniga, eri saatusega...
Oli endale ka põnevaid leide?
Ikka! Kui Arvi Parbo on kuulus nimi, siis minu jaoks oli põnev leid veel näiteks teise põlvkonna eestlane, bioantropoloog Lisa Matisoo. Tema uurib rahvaste rändamist Polüneesias ja Okeaanias. Esmapilgul väga kadestamisväärne töö, sest ta saab rännata kõigil neil vähetuntud atollidel ja palmisaartel. Ta uurib inimeste rännet loomade, näiteks rottide abil – Okeaanias ja Polüneesias olid rotid üsna maitsev toidupala ja nad käisid inimestega kaasas.
Lisa Matisoo on sattunud viimastel aastatel ka ülemaailmsesse pressi ühe oma kurioossevõitu avastusega. Eesti lehedki kirjutasid sellest, aga ei teatud, et tegu on eesti päritolu inimesega. Matisoo nimelt tõestas, et Polüneesia ja Lõuna-Ameerika vahel olid kontaktid hulk aega enne Kolumbust. Selle üle on ennegi palju arutatud ja Thor Heyerdahl sõitis vist 1943. aastal parvega iseenda ja oma sõprade elu ohtu pannes Lõuna-Ameerikast Polüneesiasse. Matisoo on kanaluude abil tõestanud, et suhtlus käis tõenäoliselt hoopiski vastupidises suunas.
Siis on veel üks laiemale avalikkusele üsnagi tundmatu uurija – Siiri Iismaa, molekulaarkardioloog, kelle töö on väga keeruline. Aga kui seda väga lihtsalt kirjeldada, siis see puudutab infarkte ja infarktijärgset ravi. Meie hetketeadmine on, et kahjustatud koed südames ei taastu. Nende uurimisrühm püüab arendada välja selliseid rakke, et süda hakkaks ennast ise taastama. Kui see õnnestub, ei ole infarkt ehk kaugeltki enam nii saatuslik terviserike.
Need on välismaised põnevad näited, aga on Eestist ka. Visuaalselt atraktiivne on teaduslikku kunstiajalugu puudutav saade, seal pole meil näiteks konkreetset persooni, aga peategelasteks on neli hästi sarnast maali, mille ajalugu ja tausta uuritakse moodsate tehniliste vahenditega.
Kuidas asetuvad omavahel vahekorda humanitaar- ja reaalteadused? Praegu tundub, et rohkem rõhku pannakse reaalteadustele.
See on nii. Sest teadlased ise peavad millegipärast mutreid ja numbreid rohkem teaduseks kui on näiteks keeled ja kunst. Kuidas inimesed ja rõhuasetused on valitud, mis langeb selle saate huvisfääri – selle taga on suured teaduslikud nõukojad, inimesed arutavad ja vaidlevad.
Mina teeksin hea meelega rohkem saateid pehmetest teadustest, aga üllataval kombel – ehk sellepärast, et seda saadet rahastab sihtasutus Archimedes – on insenerid justkui rohkem teadlased kui keeleuurijad.
Kunstiajalugu ka ju rohkem reaalteaduste meelevallas?
Jah. Ma ütlen otse välja, et nii palju, kui mina tean, on pehmete teaduste kandidaadid seni üldjoontes tagasi pekstud.
Välja on hõigatud, et saade on mõeldud “kõige laiemale auditooriumile”. Ega see hüüdlause ETVs juba veidi kulunud ole, kitsama auditooriumi saateid tehakse ikka üsna vähe?
See kitsas – lai on väga subjektiivne hinnang. Pigem, kui niiviisi öeldakse, on see julgustuseks inimestele, et võib pühapäeval oma teleka sellele kanalile panna, kartmata, et sealt peavalu saab.
Vahepeal räägimegi teaduse kõrval päris palju ka mõnest põneva saatusega inimesest. Eeskätt on need huvitavad lood. Minu kriteerium on see, et kui on endal huvitav, siis loodetavasti televaatajal ka.
Eesti teaduse rahastamine on ka löögi all olnud, kuivõrd on see saade... ...pidu katku ajal?
Ei, pigem mõeldud sõbralikuma ühiskondliku fooni loomiseks teaduse asjus. Teadusorganisatsioonide huvi on teadust populariseerida, kui kulunult see ka ei kõlaks. Minu ja Neeme Raua käsitluses kukub see välja nii, nagu nüüd kevadeni vaadata saab.
Sõltuvalt maitsest või teadmiste taustast võib see saade meeldida või mitte. Aga meil on inimesed, kellest pole varem eriti telesaateid tehtud.
Kas väga suuri ja keerulisi teemasid ikka annab telelikult ja lihtsalt selgitada või on see paras väljakutse?
See on pehmelt öeldes väljakutse, keerulisem kui keskmise saate puhul. Nendest teemadest adekvaatse ülevaate andmiseks tuleb vahel rääkida keeruliste sõnadega, ei saa välistada, et siin kasutatakse sõnu, mida inimesed esimest korda kuulevad.
Teadlaste huvi on ka muidugi suurem kui keskmiselt, nad on ka kriitilisemad. Ega nii-öelda keskmine teadlane väga palju meediaga kokku ei puutu, teadlase arusaam teaduse populariseerimisest on ikka hoopis teine.
Üllatavalt madal on informeeritus ajakirjanduse toimemehhanismidest. Kusjuures see puudutab eeskätt Eesti teadlasi. Läänes läbi löömiseks on vaja palju rohkem suhtlusoskust, kommunikatsiooni. Eestis ei saada aru, et see enda kiitmise tänamatu töö tuleb ise ära teha. Eesti teadlase ukse taga käid vahel palumas nagu vaene sugulane.
“Püramiidi tipus” saatejuht
Minu saadetes tuleb juttu näiteks aju-uuringutest ja Parkinsoni tõvest, valguse saamisest ja valgustitest, robotkaladest, sporditeadustest, linnateadustest, küberkaitsetest... Teemasid on palju, nagu ka persoone. Huvitav oli kohtuda New Hampshire’i osariigis elava Kristy Kultasega – jah, tolle kuulsa Kultase kohviku omaniku tütrega, kes on aastakümneid aju uurinud. Tema puhul oli muljetavaldav seegi, et ta on Eestis elanud vaid väga lühikest aega, aga räägib suurepärast eesti keelt.
Henn Liiv, Rhode Islandi osariigis elav ärimees ja insener, on teine meeldejääv persoon. Tema pooljuhtide tehasele kuulus paari aastakümne eest ligi 90% maailma pooljuhtide turust. Ja huvitav, et kui Kristy Kultas uurib ajus Parkisoni tõve tekke põhjuseid, siis Henn Liiv, kelle juurde pärast Kultase saate salvestamist sõitsime, andis meile intervjuu oma Parkinsoni tõbe mehiselt trotsides. Lühidalt öeldes usun, et meie saatel on taas ees huvitav ja sisutihe hooaeg.
Neeme Raud
