Sünnitusmajas on alaliselt tegutsemisvalmis kaks naistearsti, kaks lastearsti, üks anestesioloog, lisaks ämmaemandad nii sünnituse eel vastuvõtutoas, sünnituse ajal sünnitustoas kui ka sünnituse järel palatites, mis teeb igapäevase, igatunnise nn valveringi suuruseks ca 10 inimest.

Kogu aeg on kättesaadav eelmainitute n-ö tagavararing, näiteks puhuks, kui sünnitajaid peaks korraga enam olema. Tagavararingis on veel naistearst, lastearst ja anestesioloog. Neile lisandub pidevas valmisolekus olev nn keisrilõikebrigaad: anestesioloog, anestesioloogiaõde, kaks lõikeoskustega arsti, operatsiooniõde, lastearst, lasteõde, ämmaemand, rääkimata värske verega vereteenistusest.

Doktor Piret Veerus rõhutab: “Kõigil Eesti naistel peab olema õigus saada üksnes parimat sünnitusabi, mis peab olema kättesaadav 1,5–2 tunni transporditee kaugusel, pluss vältimatu abi ja esmatasandi arstiabi loomulikult kohapeal.”

Et tase püsiks ning abiandjatel oskusi jätkuks, toimuvad haiglas regulaarsed koolitused kohapealses simulatsioon-koolituskeskuses. Kõik haigla töötajad, hoolimata erialast, läbivad kord aastas nii vastsündinu elustamise koolituse kui ka kriitilises olukorras sünnitusabi andmise koolituse.

Veerus tõdeb, et kuigi sünnitusmaju on Eestis vähemaks jäänud, pole õnneks kasvanud n-ö autos, teel haiglasse sünnitanute osakaal, mis on läbi aastate olnud 0,1% sünnitustest.

Kus haiglas naine sünnitab, on tema enese vaba valik. Pelgulinna sünnitusmaja näitel ei sünnita seal sugugi üksnes Tallinna naised. 2017. aastal oli sünnitajaid kõigist maakondadest, välja arvatud Võrumaa. Isegi 13 väliseestlannat käis välismaalt Pelgulinnas sünnitamas, sh üks Austraaliast.