Isane kass võttis kiisupoja oma kaitse alla ja otsis talle hoiukodu
"Täna tulles maale ootas meid siin nagu ikka näljane kohalik kõuts, kõikide külakasside hirm ja arm. Ta ei salli kedagi ja on pagendanud meie õuest kõik teised kassid," kirjutab hämmeldunud perenaine sotsiaalmeedias.
"Kui me maale saabume, siis käib meilt matti nõudmas ja kaob siis taas tavaliselt kõigi nelja tuule poole. See kiskja kakleb ja hammustab teisi kasse halastamatult. Kõuts kargas ka seekord söögikausi kallale nagu ikka ja meie mehega toimetasime asju autost tuppa. Korraga märkasime mingit veidrat liikumist kõutsi söögimollis. Kõutsiga koos sebis sööginõus tillukene triibuline kassipoeg. Sama karva, mis suurgi kõuts. Ja oh imet, vana kass ei tõrjunudki tillukest, vaid tegi talle koguni ruumi! Väike kiisukene kadus iga kord põsasse kui märkas meid talle lähenemas. Hakkasin üleaedselt uurima, et mis kassipoeg see on, kelle oma, kust tulnud? Naabrite väitel olla see kassipoeg juba nädalajagu majade ümbruses luusimas. Ei tea kelle oma. Paistab, et inimest kardab, pole sotsialiseerunud. Ütlesin mehele, et see kiisu saab küll rebasele saagiks. Kõuts nagu saanuks mu jutust aru. Hakkas nurruma ja kassimamma kutsuvat häält tegema. Aga ta ju isane, suurte munadega ja puha. Trügis mu uksest sisse, väike pätakas sabas ja vahib nõudlike silmadega mulle näkku. See triibuline hädapätakas aga jooksis kohe esikusse ja me kapi alla. No mine või lolliks! Nüüd seal see kiisu on. Jäta või pühapäeval linna minemata . Kodus ju meil omal kaks kassi ja rohkem tõesti meile ei mahu. Suur kass aga leidis, et on oma missiooni täitnud ja jalutas minema."
Lugu aga sellega ei päädinud. Järgmisel hommikul nõudis Kõuts hommikul uuesti ukse taga sisselaskmist. "Väike äbarik oli kogu öö konutanud me koridoris kapi all. Välja tuli küll, aga nii kui ukse koridori lahti tegid, nii ta kapi alla tagasi libises. Kõutsi hääle peale tuli ta välja söögikausi juurde, aga juurde ei lasknud, inimese lähenemisel põgenes kapi alla tagasi.Kui läksime kaugemale tuli sööma tagasi. Sõi koos kõutsiga kõhu kenasti täis. Aga värises vaeseke, sest öö siin sooääreses kohas ju jahe. Vana bandiit vaatas mulle nõudlikult otsa ja häälitses toa ukse poole. Umbes nii, et mis teil lapsele soojast toast ka kahju või? Õigustan siis end Kõutsi ees kõva häälega, et see pisikene ei mõtlegi ju sealt kapi alt kusagile minna. Aga Kõuts tegi veel koledamat häält ja ma avasin talle toa ukse. Ta oli kunagi meie toas lahtisest aknast sisse saanud kogu päeva salaja voodi all konutanud. Teadis küll, et me teda ei taha kodustada. Aga nüüd marssis nagu peremees sisse ja tegi jälle oma kurritavat häält ning, va hädapätakas sööstis isanda järel meie tuppa ja voodi alla. Härra Kõuts vaatas mulle ülbe näoga otsa ja sammus ringiga jälle õue tagasi. Täna kogu päeva olla pisikene meie tagumises toas voodis maganud. Ja nii kui mees nina tuppa pistis, oli triibuline olnud jälle voodi all. See kuramuse Kõuts on meile lapse majja sokutanud. Umbes nii, et tehke nüüd oma tarkusega, mis tahate. Mina olen oma ülesande täitnud! Aga mina ei tea enam tõesti mida teha. Koju võõrast kassipoega viia ei saa. Seal kaks kassi ees ja sel väikesel võib ju olla, mis tahes haigus! Ta peaks mingiks ajaks isoleerima. Aga õue Kõutsi hoole alla ka ei raatsi saata. Ei tea, mis nüüd sellest asjast saab," muretseb ootamatult kassikasuemaks saanud naine.
